Ega VanderMeeri lugemine paku suurt inimlikku õndsust, tekstid on pigem
ikka va keerulised. Seekordne jutt on ehk fantasy kanti, ning räägib loo
põgenikust, kes vastutahtsi paljastab end jälitajatele ning sellega põhjustab
oma heausklike varjajate hukkumise. Kena eetiline probleem, kas pole?
VanderMeeri maailm on… võõras, peale peategelase pole kohalikel aimugi, mis
neid suuremas plaanis ümbritseb. Või see ühiskondlik kord, mis toimib põgenikku
kodustavas rannaküla kogukonnas, see oleks justkui kõrgemal tasemel võrreldes
naabruses asuva mäestikuhõimuga, aga ometi on nad vahetuskaupa tehes nö
nõrgemal positsioonil – neil on vaja neid metslasi, kuna nende pakutavast sõltub
rannaküla heaolu. Aga miks need koobastes elavad mäeinimesed tahavad
vahetuskaubaks kõiksugu tehnoloogilisi vidinaid (mis mõnelgi puhul on
randlastele mõistmatud), sellele tekstis selget vastust pole – küllap siis need
omakorda vahetavad tehnovidinaid teistele, veelgi kõrgemal tasemel naabritele.
Aga miks see neile (tundmatutele) kolmandatele seda kola vaja on, on ehk seoses
loo peategelase mineviku ametikohaga. 
Igal juhul, loo keskmes on juhtum, kus külavanema käsul peab peategelane
korda tegema rannale uhutud romu, mida võiks ehk robotiks pidada. Peategelane
aimab, et see on üks kahtlane kaadervärk, kuid tema peale pahane külavanem
nõuab selle romu töökorda seadmist, et saaks mäemeestega kaupa teha.
Nojah, ei saa öelda, et tekst pakuks viimaks mõne igapäevase tarkusetera,
pigem on oluline lugemisest tekkiv emotsioon ja loodetavalt harjumatu
kujutluspilt. Vast VanderMeerile ongi kõige olulisem lugeja harjumuspärase
heaolu kõigutamine – parem võõras kui senituttava nämmutamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar