18 jaanuar, 2018

Juri Nikitin – Diogenese latern (Diogenese latern, 1976)

Kena näide nõukoguliku ulme campilikust küljest – mis siis saab, kui tehisintelligents osutab inimloomuse vigadele? Et jutu lugeja olukorra täit tõsidust aduks, on küsimuse all (nõukogude) geniaalne ja kõrgeltaustatud teadlase isikuküsimus – hoolimata inimkonna jäägitust austusest leiab tehisintelligents, et… Igor Švedov pole tolerantne ning seetõttu ei saa talle usaldada küsimust, kus tuleks suhelda võõrtsivilisatsioonidega. Nagu tehisintelligents sedastab, võib tolerantsuse puudumine viia selliste õudusteni nagu rassism või fašism.

Skandaal missugune, aga tehisintelligentsi tähelepanekutes on iva ning maailma üldsus… arvestab sellega. Võib muidugi edasi mõelda, et mis saab sellest häbisse paisatud inimesest edasi – vaat sellest võiks sotsrealismivaba jutu või romaani või antoloogia kirjutada (kes teab, ehk on seda tehtudki).

„Iga sõna selgesti hääldades vastas robot külmalt:
„Ükski inimene ei tohi ennast inimkonnast kõrgemale seada. Kui see nii ei ole, palun mind ümber programmeerida.“
„Jätka!“ ütles esimees.
„Arenevas ühiskonnas toimub alati võitlus arvamuste ja maitsete vahel. Kuid ainult vastaspoole seisukohtadest lugupidava võistluse kujul. Mitte ükski geenius ei tohi oma maitset teistele peale suruda. Ta võib seda ainult propageerida. Toon näite. Švedov, mis te ütlesite möödunud aasta kaheteistkümnendal detsembril Artemjevile?““ (lk 118)

ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar