25 jaanuar, 2018

Joe Haldeman – Pimedusega löödud (Mardus, 2001)

Lugu algab õige uimaselt ning nii jäi tekst mitmeks päevaks kopitama, enne kui proovisin juttu lõpetada. Ja noh, loo teine pool läks mõneti pööraseks, mis vedela alguse igati kompenseeris.

Jutt siis noorest geeniusest, kes avastab juba noorena, et inimese aju kulutab silmanägemise töötlemiseks kõige enam mahtu. Ta tutvub kooli ajal pimedaks jäänud neiuga, ning peale doktorikraadi omandamist jõuab veidi vanemaks saanud geenius arusaamiseni – silmadeta inimesed võiksid ülimalt intelligentsed olla, kuivõrd silmadele energia raiskamise asemel saaks aju seda kasutada oma omanikule hoopis otstarbekamalt. Ja nii meelitab ta pettuse abil operatsioonilauale oma abikaasa, väites, et suudab taastada osalist nägemist. Seeasemel likvideerib ta operatsioonide käigus naiselt silmamunad, et nii kergemini ligi pääseda silmanärvidele. Naine ärkab narkoosist, ning tõepoolest… maailm pole enam endine.


Ohjah, eugeenika ja meditsiinieetika ja mis kõik veel selles loos näkku paiskub – eks muidugi Haldeman hoiatab juba avalehekülgdel, et midagi head siit oodata pole. Või muidugi oleneb vaatenurgast – eks algul keeldus ka maarahvas kartulit söömast. Mistõttu lugu on huvitav hoiatus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar