Eesti kirjanduses on olemas üks
jabur jutukogu, mis muuhulgas fantaseerib natside kuulsusrikka võidu teemal
ning sellest tulenevalt eestlaste kenast tulevikust; õnneks Tänav midagi
sellist siin ei loonud… kuigi lõpplahendus läheb veidraks jandiks.
Niisiis, Teine maailmasõda lõppes
tänu sellele, et Saksamaa sai tuumapommi ja erinevate rakettide loomisega
hakkama. Natsidele ja jaapanlastele võidukast sõjast on nüüd möödunud mõnda
aega, sakslased on ka Kuule jõudnud ning seal hiiglasliku haakristi
moodustanud, kuid kosmose edasise vallutamisega Hitleril (Spinrad!) rohkem
plaane pole – peamine, et igal ööl saaks Maalt taevasse vaadates haakristi
imetleda (ikka väga võigas kujutelm).
Kõlab kui natslik idüll, aga tegelikkuses
põhineb see ja teised üllad teadussaavutused alamate rahvaste töölaagrite abil
ekspluateerimisel. Nii on selle loo kangelased eestlastest vangid, kes töötavad
kodumaal asuvas laagris programmeerijatena (jajah, natsidel on ka oma
arvutipark). Osad peategelased on just selle Kuu-projekti tõttu seal töölaagris
(Tänav jätkab estronautide teemale uute tahkude leiutamist), aga miks
täpsemalt, see jäägu lugeja avastada. Igal juhul ähvardab neid IKT-sunnitöölisi
mahalaskmine – kui sa pole küllalt kasulik või eksid reeglite vastu (elu neis
tasuta töö kombinaatides on ikka üsna sõjaaegsetes tingimustes), siis uusi
programmeerijaid saab alati töölaagrisse asemele kupatada; ega siis teiste
alamate rahvaste itimeestest puudust ole. Niisiis, korraldavad meie tublid
itimehed uskumatu põgenemise… Kuid sellega üllatused ei lõpe, nimelt on natside
raketileiutaja asunud elama Eestisse, et siin oma uut imetehnikat rakendada…
Niisiis üpris ülevõlli
alternatiivajalooline fantaasia, mis ehk naeruvääristab aegajalt esinevat
natsiihalust. Kuigi teksti tundetoon on igati tõsine (soovi korral saaks
muidugi rakendada musta huumorit), siis kokkuvõttes mõjus see mulle üsna
jandina; eriti lõpplahendus pani mõneti kukalt kratsima, et… kas autor ikka
mõtles seda tõsiselt läbi või tahtiski niimoodi jaburates toonides lõpetada,
veelkord irvitada naiivse lugeja üle. Huvitav, kas Tänav on tuttav eelmainitud Tõivelemb Vallaku loomega?
„Nii nagu surmaohtlikul lennul Kuule, seal igiüksikus paigas, nimega kosmos, kaugel igasugusest väljaspoolsest inimabist, pidi ta taas tunnistama – alati ja igas olukorras olid sõbrad otsustava tähtsusega. Koos nendega võisid sa saavutada kõik. Tulla tagasi Kuult, kuhu sind oli üheotsaraketiga saadetud, või laagrist, kuhu oli samuti antud üheotsapilet, kui sa olid keeldunud Kuu viljatutel väljadel hinge heitmast. Miski ei ole võimatu!“ (lk 280)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar