02 jaanuar, 2018

Maniakkide Tänav – Kolmanda Reichi triumf! (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Eesti kirjanduses on olemas üks jabur jutukogu, mis muuhulgas fantaseerib natside kuulsusrikka võidu teemal ning sellest tulenevalt eestlaste kenast tulevikust; õnneks Tänav midagi sellist siin ei loonud… kuigi lõpplahendus läheb veidraks jandiks.

Niisiis, Teine maailmasõda lõppes tänu sellele, et Saksamaa sai tuumapommi ja erinevate rakettide loomisega hakkama. Natsidele ja jaapanlastele võidukast sõjast on nüüd möödunud mõnda aega, sakslased on ka Kuule jõudnud ning seal hiiglasliku haakristi moodustanud, kuid kosmose edasise vallutamisega Hitleril (Spinrad!) rohkem plaane pole – peamine, et igal ööl saaks Maalt taevasse vaadates haakristi imetleda (ikka väga võigas kujutelm).

Kõlab kui natslik idüll, aga tegelikkuses põhineb see ja teised üllad teadussaavutused alamate rahvaste töölaagrite abil ekspluateerimisel. Nii on selle loo kangelased eestlastest vangid, kes töötavad kodumaal asuvas laagris programmeerijatena (jajah, natsidel on ka oma arvutipark). Osad peategelased on just selle Kuu-projekti tõttu seal töölaagris (Tänav jätkab estronautide teemale uute tahkude leiutamist), aga miks täpsemalt, see jäägu lugeja avastada. Igal juhul ähvardab neid IKT-sunnitöölisi mahalaskmine – kui sa pole küllalt kasulik või eksid reeglite vastu (elu neis tasuta töö kombinaatides on ikka üsna sõjaaegsetes tingimustes), siis uusi programmeerijaid saab alati töölaagrisse asemele kupatada; ega siis teiste alamate rahvaste itimeestest puudust ole. Niisiis, korraldavad meie tublid itimehed uskumatu põgenemise… Kuid sellega üllatused ei lõpe, nimelt on natside raketileiutaja asunud elama Eestisse, et siin oma uut imetehnikat rakendada…

Niisiis üpris ülevõlli alternatiivajalooline fantaasia, mis ehk naeruvääristab aegajalt esinevat natsiihalust. Kuigi teksti tundetoon on igati tõsine (soovi korral saaks muidugi rakendada musta huumorit), siis kokkuvõttes mõjus see mulle üsna jandina; eriti lõpplahendus pani mõneti kukalt kratsima, et… kas autor ikka mõtles seda tõsiselt läbi või tahtiski niimoodi jaburates toonides lõpetada, veelkord irvitada naiivse lugeja üle. Huvitav, kas Tänav on tuttav eelmainitud Tõivelemb Vallaku loomega?


„Nii nagu surmaohtlikul lennul Kuule, seal igiüksikus paigas, nimega kosmos, kaugel igasugusest väljaspoolsest inimabist, pidi ta taas tunnistama – alati ja igas olukorras olid sõbrad otsustava tähtsusega. Koos nendega võisid sa saavutada kõik. Tulla tagasi Kuult, kuhu sind oli üheotsaraketiga saadetud, või laagrist, kuhu oli samuti antud üheotsapilet, kui sa olid keeldunud Kuu viljatutel väljadel hinge heitmast. Miski ei ole võimatu!“ (lk 280)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar