03 jaanuar, 2018

Mihkel Seeder - Ernst Meele Eesti (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Mida lähemal tänapäevale, seda hellemaks muutub lugemisnärv ja autoril on seetõttu üha suuremad võimalused mõne lugeja varvastel talluda (no ekredebiil hauguks vist igal teemal). Seeder käsitleb 1937. ja 2004. aasta vahelist perioodi.

Märksõnadeks siis see, et 1937. aastal tõukab rahvas Pätsi võimult, Teise maailmasõja puhkedes moodustatakse sõjaline liit Läti ja Soomega, millele järgneb sõda natsidega (mhmh, eks siin võiks paralleele tuua Tänavi looga) ning hiljem nõukogude okupatsioon ning kaheksakümnendatel (1984?) järgneb taasiseseisvumine (Nõukogude Liit laguneb küll alles 1991. aastal). Ohjah, ja mis kõik veel selle seitsme kümnendi jooksul juhtus (kuldsed kuuekümnendad! olid õige rahvuslikud).

Eks sellisest eestlusest lugemine tekitab… veidra rahvusromantilise tunde ning loo lõpuosas hakkab autor seda veidrust lahti harutama – kuivõrd jutustaja kasutab ühe sellise eestluse kandja kirjapandud kõnet. Muidugi, samas võib välja lugeda, et see kolmekümnendate perioodi teistsugune lahendamine poleks niisamuti asju pikemas perspektiivis eestluse jaoks positiivsemat tulemust andnud. Suures plaanis on tähtsaim siin ilmas võim ja kasum ning kõiksugu rohkem või vähem vabadust rõhutavad ideoloogiad on sellele vaid kaunistavateks rekvisiitideks.

Nagu öeldud, mida lähemal paikneb altenatiivajalooline fantaseerimine, seda lihtsam on lugeja tuju rikkuda. No suured tänud. Kui Seederi jutt on enamikus ulatuses üsna selline… roosamannalik rahvusfantaasia (tähelepanu muidugi jutustajale!), siis teksti lõpp kisub kuninga alasti. Aga kas sellest midagi muutub. Ja eks sai lugemise ajal kõvasti pead murtud, et kes see Ernst Meel küll oli…

„Sellele kõigele vaatamata, kommunistide survele viimaks järele andes, suutis Sirk sellegipoolest nõuda välja garantiid, mis hoidsid ära selle, millest on räägitud mitmete teiste väikeste rahvaste puhul. Meie linnad said küll vilka sõjategevuse tõttu karmilt räsida, kuuskümmend protsenti Tallinna vanalinnast oli maamunalt pühitud, kuid mitte ainsatki eestlast ei karjatatud vagunitesse ega sunnitud oma kodumaad maha jätma.
See oli Sirgu viimane teene, enne kui ta oma kodu aknast „välja kukkudes“ oma lõpu leidis.“ (lk 308)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar