Triinu Meres – Joosta oma varju eest (Täheaeg 9, 2011)

Nagu mõni aeg peale romaani „Lihtsad valikud“ lugemist selgus, on Meres varemgi sellest maailmast kirjutanud (senini arvasin, et kõik ta tekstid on täiesti erinevates fiktsonaalsetes maailmades; ja kas Meres nüüd veel ei maininud, et ehk kirjutab veelgi sellest maailmast?) – ning kui ma enda varasemat lugemiskogemust vaatasin… siis ei meenunud tekstist õigupoolest midagi (ainult see tunne, et midagi muud kui tavapärame ulmekogemus). Aga milleks siis muidu raamatukogud on, kui pead vaevab süümetunne?

Tekst ise on kahtlemata päris hea (ikkagi teenitult ulmejutuvõistluse võitja!) ja maiuspalaks eelkõige nõudlikumale lugejale – takkajärgi imestan, et esmakordsel lugemisel agaralt ei kurtnud, et… tekstis on palju hämarat, arusaamatut, kiuslikku. Ning kuivõrd Meres mainib loo sissejuhatuses tänuga muuhulgas Dan Simmonsit, siis meenub, et romaani esimeses veerandis sai kah mitmel puhul mõeldud Hyperion-Endymionile ja selle kristluse õõvastavale kosmoseversioonile; nüüd on see seos vast selgemaltki esil (kunstiteose puhul pole laenamine kui selline pea kunagi halb, keegi ei ela vaid omas mullis ega loo ainuvõimalikku autentsust). Lugu on seetõttu huvitav, et siin on üsna selgelt juttu ühest saladusest (Simmonsi ümberkasutamine!), mille avastamine romaani puhul oli sealsetele tegelastele üsna traagiline kogemus. Ja et mul romaani käepärast pole, siis ei saa ka raudkindlalt väita, et loo üks peategelane on hiljem romaanis oluliseks taustategijaks.

Kui midagi kritiseerida, siis ehk see deemon oli oma nõudmistes vast liialt inimlik… aga kuivõrd seletusest tuleb välja, et tegemist on omal moel piibellik-müütilise olendiga, siis… taandub see eelkõige lugeja maitsele ja kogemusele.

Aga jah, lugu ise on üks halastamatu jutustamise pärl, vahest on autor lugeja vastu liigagi nõudlik… kuid tänu jumalale, et nüüd aastaid hiljem on romaani puhul ilmunud loole (hägusalt) seletav kommentaarium. Ning et romaani peategelaseks pole Kogeri sarnane lõikaja (naljaga pooleks viide Veristajale?), vaid ikka lihast ja luust tavainimene.

ulmekirjanduse baas