Täheaja sari on saanud hea kaanekujunduse rea peale, mis teeb mind peaaegu õnnelikuks. Põhimõtteliselt võiks seda numbrit nimetada eesti naisulme kogumikuks, mis on vahelduseks enam kui tore, sest kui palju ikka eesti ulmes naisautoreid tekste paberile saavad (muidugi, 4 autorit ei anna just kogumiku mõõtu). Isegi Tänavi tekst on võrdlemisi romantilisel lainel, ja üllatus-üllatus, leidub üks autor, kes ületab suurmeistri siinse teksti splatterlust.
Triinu Meres “Joosta oma varju eest” - et siis nö hea ja kurja võitlus, jumalik ja kurjus on pea bakteriaalne nakkus (vist). Heas mõttes naiselik ulme, nii parematel kui halvematel tegelastel on oma hingevalu ja kergelt emalikud tunded (deemon!). Mõneti ehk hyperionliku meeleoluga. Värskendav, et lõikaja ja üliku vahel ei puhke tundlemist (või sain valesti aru?), ja noh, ega deemoni väljaajamine siis kerge ole. Meres valdab ilukirjanduslikku väljendumist, ent ühtlasi meeldib ka tegelasi nimedega üle külvata, mis lugemisel tekitab natuke segadust (või siis – nõuab süüvimist). See jutustus võiks vabalt olla paar peatükki romaanist, või kuidas?
Kadri Pettai “Muna” - et siis humoorikas ökoulme, tore lühilugu tuleviku Euroopast, kus käib kaubitsemine teleporteerimise abil. Ja üks hetk ei tööta enam fail, millest Euroopa Toidupank tootis kanamunasid. Lahendus peitub ehk... Eestis, mis on midagi muud kui praegune rikkuse ja õnne paradiis. Nimelt on siin ärganud ellu kunagine IME programm ja seda siis maailma rikkurite abil, kes käivad siin peenart rohimas ja lambaid pügamas.
“Üsna varakult olid eestlased ära tabanud niši, mis tõotas suurt tulu – nad müüsid Euroopa rikastele seda, mida mujal nappis: võimalust ise midagi kasvatada ja ise midagi meisterdada. Algul väike äri üha paisus. Kuvandi huvides lõpetati kõik regulaarlennud, säilitati vaid hõre laeva- ja rongiliiklus. Kehtestati viisarežiim, mille tingimustele väga vähesed vastata suutsid.” (lk 61)“Jah, eestlased olid leidnud kullasoone – nad lasid kogu maailma rikastel maksta roppu raha selle eest, et eestlased lubaksid neil tööd teha. Tuli rikas, elust tüdinud Londoni ärihai, palus luba veidi lambaid pügada. Eestlased lubasid armulikult, tingimuseks aga seadsid, et klient maksaks. Maksaks palju. Sai ärihai lamba pügatud, võis ta koju minna – aga vill jäi Eestisse. Seda tuli kraasima, ketrama ja taimevärvidega värvima mõni teine ennast või elu mõtet otsiv rahatuus. Sama kehtis kõige kohta, mida Eestis toodeti. Täielik ekspordikeeld oli algul kehtestatud vastuseks Euroopa liidu embargole, mis oli osutunud tõeliseks ärinipiks. Meil ei ole ühtki teie jaoks igapäevast kaupa! Meil on kõik kohapeal kasvatatud ja kohapealsest toorainest kohapeal tehtud! Meiesuguseid maailmas rohkem ei leidu! Me ei taha teid siia! Ei, mitte mingisuguse raha eest... või kui, siis õige natukeseks...Ja rikkaid leidus. Eestist lahkusid nad palju vähem rikastena, aga teadmisega, et neil on Eestis peenramaa, rukkipõld, lambakari või kangasteljed, mida nad küll koju viia ei või, kuid mida nad kõige varem poole aasta pärast taas külastada tohivad.” (lk 63)
Eestisse saadetakse eesti juurtega kuller, et see varastaks Missost ühe muneva kana (sest linnugripijärgses maailmas peaks olema kanad maha notitud), mille järel Euroopa Toidupank saaks taas luua munafaili munalaadse olluse masstootmiseks. Mees jõuab Eestisse, mekib rahvusroogi ja vaatab rahvariietes inimesi, kes sõidavad sportautode või hobuvankritega. Ta rändab Missosse sugulaste juurde ja kuuleb kõrvalaias kukke kiremas... Kas kulleris tärkab eestlus? Või päästab ta Euroopa? Ei ütle. Korralikult kirjutatud lugu, igati vaeva nähtud ja selge see, et siin ei tasu hambad ristis näpuga tõenäosusteooriat taga ajada. Tore.
Maniakkide Tänav “Ajudega töötajad” - paralleeltekst “Võõra laip” ilmus jutukogus (mis on vast siinse teksti toorem variant; nt samad dialoogid lk 70-71 ja “Euromandis” lk 41). Ehk siis naine, kes peab end laste ja mehe pärast müüma... seekord küll aurutõllas vampiiridele verd andes (aurupunkvampiirõudukas?), lapsed on suureks kasvanud ja abikaasaks kehaliselt hääbuv geenius, kes tegeleb DNA ja muude uuringutega. (Kõiksugu erinevused ja paralleelid “Võõra laibaga”.) Rõõmustav, et tegevuspaigaks jällegi Maarjamaa, lõbus on lugeda vampiiridest nimega Ilmar ja Hõrnas. Iseenesest nagu romaani avapeatükk, et mis küll saab lastest ja vanemate armukolmnurgast (inimene+vampiir+zombi?) edasi ja milline slayer küll pojast saab (tekib kerge allusioon “Nekromandi kombel” tekstiga). Öö ja päev varase Tänaviga, millise hoolega siin juttu veeretatakse, olustikku ja karaktereid ehitatakse.
“Kunagi oli see mõnus olnud. Erutav, salapärane. Nüüd enam mitte. Aastate jooksul hakkas Kaarin mõistma, et vampirism on nähtus, mis laastab kõik, kes sellega kokku puutuvad. See ei mõju mitte ainut doonori psüühilisele tervisele ja tema inimväärikusele, vaid samavõrra hävitav oli vereostmine ka vampiiridele. Kui alguses on neis veel inimlikkust, püüavad nad vere saamiseks olla elavate moodi, arutlevad ja mõtlevad, meelitavad kellegi endale abikaasaks, jahivad noori naiivitare. Neil on motivatsiooni mõelda, pingutada. Kui nad aga otsustavad hakata mingil põhjusel raha eest verd ostma, siis see on allakäigu esimene samm. Ei pea enam mõtlema. Ei pea pingutama. Viimaks on nad lihtsalt nagu masinad. Püüavad vaid hinges püsida, suutmata enam taibata, et nad ei ela selleks, et verd imeda, vaid imevad verd selleks, et elada.” (lk 75-76)
Tea Roosvald “Nõiamoori Miisu” - naistekas üleloomulike elementidega, tutvus naise hinge- ja kehaelu argipäevaga. Natuke arusaamatuks jääb see nõia värk (kuidas siis korraga nii müstiline), aga noh, mingil moel see sobitub tänapäeva eluoluga. Jällegi, korralikult kirjutatud tekst, kus sarnaselt Pettaiga ei voola veri.
Ülle Lätte “Udriku küla naised” - lastekirjanik on selles numbris kõige vägivaldsema palaga, etnoõudus vanduvate külaeitede ja monstrumiga, kes korralikult ja tihedalt rapib elusolendeid, ikka silmad välja ja need järgmise ohvri uksele ja mis kõik veel. Eided on naturalistlikult löövad ja mõni noorem filmitegija võiks siit lööva splatteri kokku vehkida. Sest mõelda vaid, sügisõudus vanakeste külas, vihased eided võtavad hangudega kohtumõistmise enda kaela jne. Kahtlemata kogumiku üllatavaim tekst, autori tutvustust lugedes midagi sellist küll ei oodanud.
““Sa kärnane persevest, sa peletis! See oli minu ja Ennu pulmakink!” röökis Marta. “Ma raiun su pealuu tükkideks! Siit sa eluga ei pääse!” Läbisegi kostis kiljumist, rõvedat sõimu ja kisa. Meeli, kes oli kukkumisest pisut toibunud, võttis hoogu ja lajatas monstrumile lagipähe. Naised olid marus ja hullunud. Hirm tegi tugevaks. Taganemisvõimalust enam polnud, seda teadsid kõik. Nüüd sai ainult võita. Naised tunglesid ümber monstrumi, teda pekstes ja materdades. Ka sissetunginu ei pühitsenud olukorda. Kostis riiete kärinat, kui ta ühe või teise ründaja riietesse küünised sisse lõi.” (lk 156-157)
Jeff VanderMeer “Hanoveri parandamine” - hea näide sellest, miks romaan on parem kui lühijutt, mis on kui referaat või kokkuvõte võimalikust raamatust, on mingi üldine mull, aga kui palju võinuks veel lahti kirjutada. No tegelt ei viitsi sellest loost kribada, eelnevad eesti autorite tekstid olid küllalt intrigeerivad.
Täheaja lõpetab Veskimeesi artikkel, kus ta soovitab oma tekste mitte lugeda, ja tõepoolest, miks mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar