Triloogia teine romaan on teistsugune kui esimese osa kosmoseooper
võõrastes kultuurides. Nüüd on peategelasteks kaks esimese osa episoodilist
kõrvaltegelast, ning Wayfareri meeskonnast on juttu vaid mõnel korral – kuigi
sel on oluline tähtsus ühe peategelase ehk tehisintellekt Sidra isikustamisel.
Nimelt avastab uus isiksus, et ta kehaliseks vormiks on Lovelace’i tarbeks
loodud moodul – ja et kustutamise asemel nõustus ta seda poolsunnitult
kasutama. Eks sellest tekib järgnevalt mitmeid eetilisi ja eksistentsiaalseid
probleeme.
Aga romaan ongi siis sellest, miks eelmises romaanis Wayfarerile (mis sai
teatavasti paugu tehisintellekti pihta) appi tõtanud Pepper selle Lovelace’i
uue versiooni kehastuse ümber transportis (jajah, väikesed erinevused Leckie
triloogia tehismõistuse kasutamisvõimalustega, kus TI sai kasutada
tehiszombisid) ja kuidas see uus olend püüab kohaneda uute oludega – ja nende
nõudmistega, mida ta iseendale eksisteerimiseks esitab (sellele on pühendatud
romaani lõpuosas üks monoloog, mis selgitab eneseteadlike olendite
toimimispõhimõtteid – elutee ei saa olla kellegi poolt koodiga kirjutatud jne).
Niisiis, läbi romaani jookseb kaks liini – kuidas tüdrukuohtu geenmuundatud
Jane’st saab Pepper ja kuidas Lovelace uusversioonist eneseteadlik Sidra.
Jane/Pepper on pärit planeedilt, kus geenmuundatud inimesed omale sobiliku
keskkonna lõid – muuhulgas luues endi tarbeks geenmuundatud orjatöölisi (nagu
Jane ja tema kaaslased). Kuid kord juhtus nii, et Jane avastas, et tema
keskkond on vaid väike osa suuremast, ja kui tal ühe tööõnnetuse tagajärjel
tekkinud segaduses õnnestus orjatehasest põgeneda, sattus ta selle maailmajao
ehk hiiglasliku prügimäe keskel asuva väikese liikumisvõimetu kosmoselaevani,
mida asutas tehisintellekt; mis siis päästis Jane’i selle prügimäe asukate
käest. Nii jäi Jane aastateks sinna laeva, tsiviliseerus abivalmi tehisintellekti
juhendusel… ning koostöös tehismõistusega putitasid selle laeva
sõidukõlbulikuks (millest kujunes siis alus ta hilisemale elutegevusele) ning
põgenesid planeedilt. Kuid…
Romaani teine pealiin keskendub siis Lovelace/Sidra olekule Pepperi ja Port
Orioli oludes. Tehisintellekti probleemid oma pealesurutud kehapakendiga ja ta
probleemid programmidega ning eneseteadvuse küsimus jne. Lõpuks saavad kokku
Pepperi minevik ja Sidra tulevik, aga miks ja kuidas, ei hakka paljastama.
Avaromaani järel mõjub see raamat algul külma duššina. Hoogsa kosmoseooperi
asemel on tegu pigem isikuromaaniga (või öeldakse arenguromaan?). Kui varem käis
üks hoogne seiklus tähtede ja poliitika vahel, siis nüüd on tegemist hoopis
intiimsemate teemadega – kuidas need kaks nö olendit kujunevad. Muidugi, eks
sellevõrra saab selgemaks esimese romaani suurem tähelepanu maailmaloomisele,
nüüd nokitseb autor hoopis kitsamates oludes. Eks sellega harjumine või
sisseelamine võttis mul aega, kuivõrd ootused avaromaani järel olid hoopis
teistsugused – mis ei tähenda, et siin raamatus isiklikku kangelaslikkust
kuidagi vähem oleks.
Raamatus jätkub sugupooltega seotud küsimuste lahtiharutamine, kuid kui
eelmises romaanis võis rääkida teatavast LGBT teemast, siis siin sellel
tähelepanu õieti puudub – või on see niivõrd loomulikuks muutunud, et enam ei
ärata tähelepanu.
Huvitav oleks nüüd kogeda, mis võiks juhtuda kolmandas romaanis, kas
Wayfareri meeskond tuleb tagasi ja hakatakse võitlema tehisintellekti õiguste
eest jms (mis oleks triloogia puhul üsna traditsiooniline lahendus) või siis
Chambers üllatab järjekordse kannapöördega. Need kaks romaani on iseenesest
üsna iseseisvad ja eraldi loetavad, on küll mõnedki vihjed, mis esimest romaani
lugemata jääksid arusaamatuks (eksole, näiteks kes on Jenks ja miks Sidra talle
püüdis kirja koostada).
Eesti keeles loeks neid romaane heameelega, aga kas ükski kirjastus selle
tõlkimise riski võtaks, ei oska küll ettekujutada (meenub Erseni üürike
ulmeprojekt, mille käigus avaldati nii mõnigi ootamatu tõlge).
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar