12 veebruar, 2018

Becky Chambers - A Closed and Common Orbit (2017)


Triloogia teine romaan on teistsugune kui esimese osa kosmoseooper võõrastes kultuurides. Nüüd on peategelasteks kaks esimese osa episoodilist kõrvaltegelast, ning Wayfareri meeskonnast on juttu vaid mõnel korral – kuigi sel on oluline tähtsus ühe peategelase ehk tehisintellekt Sidra isikustamisel. Nimelt avastab uus isiksus, et ta kehaliseks vormiks on Lovelace’i tarbeks loodud moodul – ja et kustutamise asemel nõustus ta seda poolsunnitult kasutama. Eks sellest tekib järgnevalt mitmeid eetilisi ja eksistentsiaalseid probleeme.

Aga romaan ongi siis sellest, miks eelmises romaanis Wayfarerile (mis sai teatavasti paugu tehisintellekti pihta) appi tõtanud Pepper selle Lovelace’i uue versiooni kehastuse ümber transportis (jajah, väikesed erinevused Leckie triloogia tehismõistuse kasutamisvõimalustega, kus TI sai kasutada tehiszombisid) ja kuidas see uus olend püüab kohaneda uute oludega – ja nende nõudmistega, mida ta iseendale eksisteerimiseks esitab (sellele on pühendatud romaani lõpuosas üks monoloog, mis selgitab eneseteadlike olendite toimimispõhimõtteid – elutee ei saa olla kellegi poolt koodiga kirjutatud jne).

Niisiis, läbi romaani jookseb kaks liini – kuidas tüdrukuohtu geenmuundatud Jane’st saab Pepper ja kuidas Lovelace uusversioonist eneseteadlik Sidra. Jane/Pepper on pärit planeedilt, kus geenmuundatud inimesed omale sobiliku keskkonna lõid – muuhulgas luues endi tarbeks geenmuundatud orjatöölisi (nagu Jane ja tema kaaslased). Kuid kord juhtus nii, et Jane avastas, et tema keskkond on vaid väike osa suuremast, ja kui tal ühe tööõnnetuse tagajärjel tekkinud segaduses õnnestus orjatehasest põgeneda, sattus ta selle maailmajao ehk hiiglasliku prügimäe keskel asuva väikese liikumisvõimetu kosmoselaevani, mida asutas tehisintellekt; mis siis päästis Jane’i selle prügimäe asukate käest. Nii jäi Jane aastateks sinna laeva, tsiviliseerus abivalmi tehisintellekti juhendusel… ning koostöös tehismõistusega putitasid selle laeva sõidukõlbulikuks (millest kujunes siis alus ta hilisemale elutegevusele) ning põgenesid planeedilt. Kuid…

Romaani teine pealiin keskendub siis Lovelace/Sidra olekule Pepperi ja Port Orioli oludes. Tehisintellekti probleemid oma pealesurutud kehapakendiga ja ta probleemid programmidega ning eneseteadvuse küsimus jne. Lõpuks saavad kokku Pepperi minevik ja Sidra tulevik, aga miks ja kuidas, ei hakka paljastama.

Avaromaani järel mõjub see raamat algul külma duššina. Hoogsa kosmoseooperi asemel on tegu pigem isikuromaaniga (või öeldakse arenguromaan?). Kui varem käis üks hoogne seiklus tähtede ja poliitika vahel, siis nüüd on tegemist hoopis intiimsemate teemadega – kuidas need kaks nö olendit kujunevad. Muidugi, eks sellevõrra saab selgemaks esimese romaani suurem tähelepanu maailmaloomisele, nüüd nokitseb autor hoopis kitsamates oludes. Eks sellega harjumine või sisseelamine võttis mul aega, kuivõrd ootused avaromaani järel olid hoopis teistsugused – mis ei tähenda, et siin raamatus isiklikku kangelaslikkust kuidagi vähem oleks.

Raamatus jätkub sugupooltega seotud küsimuste lahtiharutamine, kuid kui eelmises romaanis võis rääkida teatavast LGBT teemast, siis siin sellel tähelepanu õieti puudub – või on see niivõrd loomulikuks muutunud, et enam ei ärata tähelepanu.

Huvitav oleks nüüd kogeda, mis võiks juhtuda kolmandas romaanis, kas Wayfareri meeskond tuleb tagasi ja hakatakse võitlema tehisintellekti õiguste eest jms (mis oleks triloogia puhul üsna traditsiooniline lahendus) või siis Chambers üllatab järjekordse kannapöördega. Need kaks romaani on iseenesest üsna iseseisvad ja eraldi loetavad, on küll mõnedki vihjed, mis esimest romaani lugemata jääksid arusaamatuks (eksole, näiteks kes on Jenks ja miks Sidra talle püüdis kirja koostada).

Eesti keeles loeks neid romaane heameelega, aga kas ükski kirjastus selle tõlkimise riski võtaks, ei oska küll ettekujutada (meenub Erseni üürike ulmeprojekt, mille käigus avaldati nii mõnigi ootamatu tõlge).



ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar