Lugu Richiest, kes elab koos minajutustajaga ühes õnnetute hingede
üürimajas. Kõik elanikud (välja arvatud minajutustaja ja ta pere) on kiiksuga
või narkomaania küüsis, kõigile on õnnetu saatus otsa ette kirjutatud. Richie
on vaat et tüütuim neist minajutustaja majanaabreist, tema nimelt ronib
minajutustajaga suhtlema ning tüütab teda surmani oma korduvate ja tobedate
juttudega. Ja kui Richiel avastatakse kaugele arenenud vähk, muutub
minajutustaja olukord veelgi painajalikumaks.
Nagu järelsõnast saab teada, on tegu enamvähem autobiograafilise looga, ja eks
see tekstina ole niisugune vahepala nö tõsisema kirjanduse loomiste vahel.
Alati ei pea aju vaevama inspiratsiooniga, piisab segasemate eluseikade
lahtikirjutamisest.
Fordil on muidugi niisugune paha komme, et ta ei taha dialooge lahti
kirjutada - kuigi eks see ehk ole mingil moel ökonoomsem lähenemine
kirjutamisele: vähem möla ja rohkem sisu (mis dialoogiaustajana mind küll
mõneti kurvastab). Kuid seda jutukogu lehitsedes olen avastanud mõnedki kohad,
kus tekste õhutavad dialoogid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar