24 veebruar, 2018

George Alec Effinger - The Aliens Who Knew, I Mean, Everything (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)


Üpris hea lugu sellest, kuidas Maale saabuvad tulnukad. Mitte sellised, kes hakkaksid Maad endale anastama ja inimesi kütuseks tarbima, ei, on hoopis sõbralikud ja abivalmid tulnukad. Ehk isegi liialt abivalmid; võibolla võiks nendega suhtlemist nimetada… koletult tüütuks. Nimelt on tulnukatel kõigest oma arvamus ja nende arvamus on ainuõige. Milline auto ja milline film on kõige parem. Kellega pead abielluma ja millise elutoa sisustama. Milline lill on kõige ilusam jne jne. Inimeste arvamus või mõte, et vaidluses leiab tõe, neid ei huvita. Ühesõnaga, vähesel määral saab suhelda, aga pidevalt ninapidi koos olles (sest tulnukatele meeldib siin ja nii tuleb kõiketeadvaid tulnukaid üha juurde)... läheb hing väga täis.

Aasta möödudes tutvustavad tulnukad inimkonnale oma kosmose rändamise tehnikat. Inimkond võtab selle kõhklematult kasutusse - nad ei hakka seda katsetamagi, vaid kohe asuvad ehitama suuri reisilaevu teistele planeetidele jõudmiseks. Ja neil planeetidel avastavad nad…

Ehk siis lugu sellest, kuidas saada jagu inimkonna hädadest - sõjad, nälg, ülerahvastatus, rassism jms. Vaja on… tõuget. Üpris mõnus ja rahulik lugemine, autor jääb üsna väljapeetuks ega kuku loopima jämekoomikat. Muidugi on tekst ameerikakeskne, aga ehk nii mõnedki inimlikud omadused on enam kui universiaalsed. Tänapäeva ühiskonna tingimustes oleks veidi keeruline ette kujutada niisugust teksti… nii vähese küünilisusega, aga eks külma sõja ajal oligi elu lootusrikkam.

ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar