Gaiman ühendab argise ja üleloomuliku ning ei tee nendevahelistest
üleminekutest mingit pinget. Vanem proua leiab vanakraamipoest Püha Graali,
ostab ja viib selle koju, peseb puhtaks ning asetab Graali riiulil portselanist
koerakuju ja lahkunud abikaasa raamitud foto vahele. Peagi koputab uksele
kuningas Arthuri rüütel, kaunis Galaad, seda nõutama. Raudrüüs ja sõjahobuse
seljas. Proua ei soovi seda kuidagi loovutada, sest see Graal tõepoolest sobib
koerakese ja pildi vahele. Kaunis Galaad peab pettunult minema kappama, aga ta
naaseb erinevate kingitustega, et neid Graali vastu vahetades panna proua meelt
muutma; niisamuti aitab rüütel majapidamistöödega. Lõpuks on proual tõsine
dilemma, kas jätta Graal endale või…
Nii see jutuke tasakesi veereb, suisa idülliliselt. Proua ei imesta, et
leiab vanakraamipoest Püha Graali, või et vanaaegne rüütel kohale ratsutab. Ümbruskonna
lastele pakub lõbu hobuse vaatamine, rüütel ei imesta, kuhu ajastusse on
sattunud; ta koguni võlub ühe kohaliku matsaka neiu ära. Proua ja rüütel
jutustavad teineteisele lugusid noorpõlvest ning püüavad leida neist ühisosa.
Kaks maailma, argine ja müütiline, lihtsalt eksisteerivad kõrvuti, küsimusi
esitamata. Tekib küll pinge, et kas väikekodanlik argirutiin suudab võita
müütilised vajadused, aga see on niisugune sõbralik pinge, selle käigus keegi
ei minesta ega kõrvalseisjatel lööda päid maha. Hiljem on Gaiman samasuguseid
vastuseise uuesti lahendanud (“Adventure Story”, “How to Talk…”), aga märksa
pingelisemas võtmes, peategelased puutuvad kokku üleloomulikuga, mis on hoopis
ähvardavam… aga nemad siiski pääsevad puhta nahaga - kahe maailma pinge selgub
alles takkajärgi. Kuid siin… milline argine idüll ja vendlus.
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar