Jeffrey Ford - The Seventh Expression of the Robot General (Crackpot Palace, 2012)

Ford on autor, kellele ma pole senini pihta saanud, kuid et ta lood on esindatud kõiksugu antoloogiates, ei saa ka tema tekstidest päris mööda vaadata. Ja kui juhuslikult sattus näppu allahinnatud raamatute riiulist see raamat, otsustasin Fordi tekste vähe lisaks lugeda.

See tekst on siis teadusliku fantastika võtmes satiir sõjast. Võõrtsivilisatsiooni sissetungijate vastu sõjapidamiseks on loodud tehisintelligentsiga olend, kes oma olemusega meenutab kõiksugu klišeesid legendaarsetest kindralitest - lisaks otsusekindlusele ja vaprusele ta suitsetab koguni piipu ning tarvitab vaenlaste naisi (tõsi küll, need helid, mis sellega kaasnevad, on ta sõduritele hirmutavamad kui lahingumölluga kaasnev). Ta tegevus lahinguväljadel onn tõhus ja verine, koguni võõrtsivilisatsiooni agressorid hakkasid kartma tema vägedega lahingu löömist. Kuid ühes lahingus sai kindral sedavõrd põrutada, et teda ei osatud enam parandama (jäänuk infoühiskonna kitsaskohast ehk siis riistvara jms arenguga on pea võimatu varasemat tehnikat kasutada). Kuivõrd tegemist on siiski elusolendiga, ei saanud teda välja lülitada ning peagi saadeti pensionile - sest tekkis probleeme sellega, et kindrali surmasaadetud sõdurite lähedased ei tahtnud leppida niivõrd hoogsa inimelude raiskamisega. Ning ega tehisintelligentsiga erukindral osanud peale rahu sõlmimist midagi edasi teha - kuivõrd tema ülesanne oli sõdida

Tekst ei kuulu just raskekaalukategooriasse, aga selline hea meeletuletus, et sõjapidamine pole alati mõtestatud ja mingi hetk moondub see lihtsalt tapatalguks iseeneses. Ning täiuslikud sõjamasinad… kui kaugele nendega õieti minna võib.

“It was said about his time on the battlefield that if the general was human he’d have been labeled “merciless” but as it was, his robot nature mitigated this assessment instead to simply “without mercy.” At the edge of a pitched battle he’d set up a folding chair and sit down to watch the action, pipe in hand and a thermos of thick black oil nearby. He’d yell through a bullhorn, strategic orders interspersed with exhortations of “Onward, you sacks of blood!” Should his troops lose the upper hand in the melee, the general would stand, set his pipe and drink on the ground next to his chair, remove his leather yacket, hand it to his assistant, roll up his sleeves, cock his hat back, and dash onto the battlefield, running at top robot speed.” (lk 66-67)