Abraham paneb jälle high fantasyt, aga õnneks söödavamalt kui jutuloome
esmatutvuses „Fearsome Journeys“ antoloogia puhul – ning omamoodi tasuks on loo
taasilmumine Strahani tulevases aasta parimate juttude antoloogias. Noh, see ja
Lynchi lugu… minu meelest on käesolevas antoloogias paremaidki tekste. Aga eks
maitsed on erinevad.
Selles loos siis asjad niimoodi, et peale legendaarse kuninga lahkumist (justkui
see tekst, eksole) on kuningriik vajunud troonipärijate verise võimuvõitluse
turma. Kuid kõige tähelepandamatul neist printsidest otsustab sõja lõpetada –
kuulu järgi on surematu võlur ta isa hinge sepistanud mõõka… ja kui mõõk käes,
siis… võiks kodusõda lõppeda. Selleks tuleb siis mõõk võluri maagilisest
kindlusest kätte saada, ja sinna sissepääsemiseks on printsil oma plaan. Kuid
asjad lähevad nagu lähevad.
Abraham kirjutab küll high fantasy võtmes kuni korraga pakub hoopis
proosalisemat tõde (sõjad on seepärast, et…) ning loo lõppedes kirjutab veel
ühe vindi peale. Siiski pole ta niivõrd jumalavallatu lähenemisega nagu Parker,
tegelastel ongi oma tõsised mured, et kuidas ikkagi asju õigesti teha, nende
pettustel on üllad eesmärgid… kuigi jah, millal see võimu küsimus ikka
eetiliselt lahendatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar