Johnsoni kuulsavõitu lugu on ikka päris hea. Lugu
küsimusest, millele pole vastust. Jutt naisest, kes ühel meeleheiteperioodil
ostis endale ühe dollari eest ahvidega tsirkusenumbri. Ahve on paarkümmend (sel
hetkel siis 26), nad teevad laval kõiksugu trikke, ning etenduse lõpetab see,
et üksteise järel kargavad kõik vanni, ning kui viimane ahv sinna hüppab, siis
see möirgab… ja järgmine hetk on kõik see ahvilaadung kadunud.
Järgneval ööl tulevad ahvid (makaagid, tamariinid ja
teised liigid) ühe- või paarikaupa tagasi tuuribussi, kaasas mõni uus mänguasi
või toit vms; ning seejärel asuvad tegutsema oma toimetamistega. Naisel, kes
seda tsirkusenumbrit mööda Ameerikat ringi sõidutab, pole aimugi, kuidas ja
kuhu need ahvid kaovad, või miks nad naasevad. See lihtsalt on nii, ahvid ei
paljasta seda saladust - no kui see nende mõistes peaks saladus olema. Vahel
mõni ahv jääb tiineks, seejärel ilmvad uued ahvid asemele, on neid siis kokku
24 või 26 või rohkem või vähem. Kui aga see etendust lõpetav viimane ahv on
vanadusse suremas, tekib naisel mure, et mis neist kõigist edasi saab. Aga show
jätkub kuni…
Ühesõnaga, võrdlemisi lihtsate vahenditega kirja
pandud tekst, mis lihtsusest hoolimata ei anna vastuseid. Eks lõpuks see ongi
mingis mõttes eneseleidmise lugu, kriisist ülesaamine, hingeteraapia. Niisiis
omamoodi hipiulme oma parimast küljest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar