Becky Chambers - The Long Way to a Small, Angry Planet (2015)

Romaan on kenasti loetav ja võiks ilmuda eesti keeleski – pole küll ehk nii klassikaline kõvaulme nagu Sündmuste Horisont ideaalis avaldada tahaks, kuid Varrakule sobiks kenasti. On seiklusi, võõraid olendeid ja erinevaid sotsiaalseid konstruktsioone; pole nii tõsiulme kui näiteks Leckie triloogia (mille menuvaba avaldamine ehk peletaks Chambersi tõlkimise?).

Et kuulu järgi on tegu triloogiaga, siis paistab autoril selle romaani puhul kuluvat palju auru just fiktiivse maailma loomisele – kõik need erinevad peremudelid ja mitmesugused kosmoserassid, poliitikad ja laiahaardeline ajalugu. Kui algul tundub, et Chambers jutustab eelkõige ühe põgenikust noore neiu lugu (loogiline, sest see avab romaani), siis raamatu edenedes selgub, et otsest peategelast polegi, laevnikest saab igaüks rohkem või vähem oma vaatepunkti jagada, olgu nad siis humanoidid või võõrrassist või tegu tehisintellektiga (eks sellest siis võrdlused Leckiega?), ning probleeme on neil igasuguseid (nagu ikka, lapsepõlv on kindlaim viis ebakindluse tekitamiseks).

Lugu siis sellest, kuidas üks kosmoseruumi hüppeportaalide või ussiurgete loomisega tegelev laev (see oli teksti kõvaulme osa, millest ma lasin kergelt ja suurema süümetundeta üle) palgatakse suure tasu eest tegema hüppeportaali planeedi juurde, mille kandis muidu üks eraldiseisev kosmoserass vihaselt ja lõputult eri pooltega kodusõda peab – sest nö sõbralike kosmoserasside föderatsioon / liit (kuhu kuuluvad ka maalastest pärinevad erinevad inimgrupid) tahab saada ligipääsu nö naftamaardlale. Selleks on see föderatsioon võtnud enda rüppe ühe kodusõjas osaleva fraktsiooni või õigemini klanni (kodusõja teemaks on umbkaudu see, milline jumalik kontseptsioon on kõige õigem – mitte et tegu oleks jumalaga, küsimus on algoritmide mustris).

Nii siis autor kirjeldab eri liikide esindajatest koosneva laevameeskonna (mis pole õige sõna kuivõrd pooled neist on naissoost või… mitmekesisema soolise konstruktsiooniga). Meeskond on pikemat aega koos tegutsenud ning igati ühtehoidev ja veider: muidugi on tegu ikkagi erinevate isiksustega, kel on eri probleemid jne. Niisiis asub laev pikale (kuid loodetavalt tulutoovale) teekonnale sinna föderatsiooni äärealale, uute liitlaste juurde kodusõjatsooni ning teel sinna juhtub seda ja teist ning reaalset ülesannet sooritades tabab mõnigi keeruline üllatus.

Romaan kui selline on minu meelest ka eraldivõetuna loetav, kuigi sel puhul oleks veidi kahju, et autor on niipalju auru kulutanud selle ulmelise maailma loomisele, seeasemel võinuks siis veel rohkem… tegevust olla. Igal juhul ei lõppe tekst just cliffhangeriga (muidugi, kuidas kellelegi (see on teise romaani teema); aga pigem võiks seda pidada üsna roosamannalikuks, mis ehk olekski minu poolt suurem kriitika) ja seega tõlkimisel poleks ehk suuremat kartust, et kui tõlge eesti lugejaid ei leia, siis poleks kirjastuse poolt pika hambaga triloogia edasi tõlkimist, et asi ebaloomulikult poolikuks ei jääks (Pierre Pevel… Anne Robillard…). (Ja no tõlke abil saaksin ise vähe selgemaks niisuguse tähtsa aspekti nagu kui veidrad võõrrassid (koondnimega „sapient“) siis Chambersi maailmaruumi asustavad, igal juhul on need… värvikad.)

Nagu öeldud, siis päris palju on kirjeldatud erinevaid sotsiaalseid mudeleid, kuidas toimivad need võõrad ühiskonnad ja väiksemad üksused nende sees. Oma osa saab ka mitmeks jagunenud inimkond kui üks nooremaid kosmoserasse, mis olude (ehk endi põhjustatud ökoloogilise katastroofi) tõttu oli sunnitud Maalt põgenema (rikkurid asutasid Marsi; hall mass läks põlvkonnalaevadega kosmosse triivima; erilised traditsionalistid jäid Maa orbiidile ootama asjade paranemist) ning keda väikese avansina on pisivennana vastu võetud suuremate rassidega ühte liitu. Ja nagu ikka, on igas rassis oma head ja vead, lurjused ja pühakud jne. Ning muidugi tehisintellekti küsimus. Ja kloonimine. Ja mõndagi veel.

Ühesõnaga, mõnuga lugemist siin on; õnneks pole tegu üüratu tellisega. Ehk pakub rohkem huvi neile, keda rohkem huvitavad, ee, mõistuslike olendite vahelised suhted (eks küsimus on, kuivõrd need on taandatavad puhtinimlikele probleemidele): lisaks rasside omavahelistele värkidele on siin tegemist ka rassidevaheliste värkidega (seda vahel ka õige kelmikas võtmes).

“After all, Humans reacted differently to coupling than she did. Didn’t their brains get overloaded with chemicals afterwards, way more than normal people? Aandrisks bonded through coupling, too, but Humans - Humans could get crazy over it. How else could you explain a sapient spieces that had overpopulated itself to the point of enviromental collapse? This was a people that had coupled themselves stupid.” (lk 275)

ulmekirjanduse baas