Kazuo Ishiguro „Mägede kahvatu terendus“ (Tänapäev, 2000)

Ishiguro on ikka nii kurblik kirjanik, et raske kohe. Aga seda kurblikkust teeb ta muidugi tõelise meisterlikkusega. Mägede kahvatu terendus on laitmatu ja pisut ebatavalise ülesehitusega, hoiab väga nappide vahenditega pinget ja põnevust lõpuni välja ning lugeja ei pea kõige selle kätte saamiseks üldsegi väga pingutama – lugu voolab ise, sealjuures sügavust kaotamata. Et siis, üsna paslik debüüt tulevasele nobelistile, või mis.

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis mulle hakkab järjest enam kohale jõudma kui väga Ishiguro ongi selline tunde-kirjanik. Igas raamatus, mida temalt olen lugenud on keskmes mingis mõttes olude ja tegelike sisemiste vajaduste vastuolu ja iga raamat on omal moel üdini südantlõhestav. Mägede kahvatus terenduses jääb ehk õhku rippuma küsimus laps vs ema, kuhu, kust maalt ja millise hinnaga teha valikuid ning samas, kas meil on üldse õigust eeldada, et vanem peab oma valikutes olema võimeline ja kohustatud täielikule isetusele või võiks ka küsida vastupidi, et kas on võimalik ära näha, mis ja milliseid haavu kellegi hinge jätab?

Mägede kahvatu terenduse Nagasaki on muidugi teksti visualiseeritud linn, aga sellegi poolest annab tervet linna tabanud trauma üüratusest, ehk seda teravamalt aimu just igapäevaelu taustale poetatud ääremärkused asjust, millest ülemäära mõelda ei maksa, sest elada on vaja. Konarlik ja porine ahermaa, vana pehastuv ja niiskuslõhnaline puitmaja, mudane jõeäär, solgine vesi ning vastaskalda halvaendeline mets ... see on lahtirulluva draama tõeline asupaik, justkui argitegevuste alla maetud hingemaastik, painav unenägu mis aina uuesti ja uuesti tuleb. Näib, et ka mälu ja mäletamise teema on Ishigurot algusest peale köitnud. Ja Mägede kahvatu terendus ongi otsast lõpuni üks üdini valus mälestus, mis on liiga ere, et sellele oleks iial võimalik otse silma vaadata...