Helga-Johanna Kuusler "Puhkus koomas" (Pilgrim, 2016)

Ma ütleks, et žanrilik hing ja tuum on on siin hästi paigas – milline ootamatult tempokas ja sündmusterohke romantiline noortepõnevik üleloomulike sugemetega! Võiks vabalt olla mõne (aasia) telesarja süžee – üks tütarlaps satub „maskeerituna“ üdini maskuliinsesse keskkonda ja saadab seal siis oma sisemise võlu varal üht koma teist korda. Võiks ju „fännikirjanduse“ hõngugi ära haista, aga autor ise on inspiratsiooniallikana pigem maininud „Kärbeste jumalat“.

AGA minu tagasihoidlikul hinnangul vajanuks see raamat küll veel oma kolme korda puhttehnilist ümberkirjutamist. Olgugi, et romaanivõistlus ja puha esikoht ja nii edasi, aga vaatan ikka, et raamatuna on see lugu toores mis toores ja nõnda tundub ka avaldamine justkui karuteene. Seda nii lugejatele kui autorile ja eelkõige loole endale. Eelmise lõigu kiitvad sõnad tulenevadki suuresti faktist, et hoolimata kohati agooniliselt tõtlikult plärtsatavast ja usutavusaukudega jutustuslaadist suutis lugu ise oma tempo ja sündmusterohkusega ikkagi lehekülgi pöörama panna ja see on igati tunnustust väärt saavutus.  Ma väga loodan, et autor võtab kätte „Sandersoni teha“. See tähendab – süstemaatilise järjekindlusega kirjanduslikku väljenduslaadi lihvida.

Sisu on muide järgmine – toimub liiklusõnnetus ja kaks kannatanut/ohvrit leiavad end silmitsi vana hea Peetrusega. Saab nii, et peategelanna toimetatakse tagasi probleemsete poiste internaatkooli kasvandiku kehasse ja tal jääb 40 päeva välja selgitamaks, kes tappis tolle poisi sõbra. Kui ei, siis oma kehasse ja ellu tagasi ei saa. Arvata võib siis, et käib oma „sisemise naiseliku headusega“ raskestitaltsutatava meessoo pehmendamine, otsitakse mõrvarit ja leitakse tõelist armastust ja sõprust ja muu taoline trall.

Nüüd ma olengi hädas, võiks ju soovitada kõigile romantiliste noortekate lugejaile, et tõlkekirjanduse kõrvale ikka kõvemad kodumaised saavutused ka ette võetaks, aga keel ei paindu / näpp ei kerki. Karuteene, ma ütlen. Autorile tahaks aga ikkagi öelda, et lase aga edasi! Kuigi, kirjandusvõistluse võitmise fakt on seda vist juba piisava veenvusega teinud...