Antoloogia seniloetud lugudest vast parim tekst, ühtaegu on ühendatud nii
inimeste kui haldjate nurjatus, ja noh, lõpptulemuseks on õige antiiktragöödia
vaimus kättemaks. Ühesõnaga, ootamatult kuri värk.
Lugu siis sellest, kuidas üks haldjas püüab aastate jooksul oma võrku saada
üht poisslast. Sest haldjas tahab. Poisikesest kasvab mees, kes otsustab hoopis
haldja enda omaks teha. Selleks tuleb kujumuutjast haldja natuke (või õigemini
palju)… kahjustada. Mõeldud-tehtud, haldjas õnnetu, mees õnnelik – ta plaanib
haldjalt rebitud kehaosa kasutada biorobotite ehitamiseks; ning ühtlasi nüüd
igavesti naisekujulist haldjat kasutada oma koduse mõnuasjana. Kes küll püüab
vastutasuks meest tappa, aga noh, selle teoga kaasnevad mõned maagilised
takistused. Aga pole hullu, antiiktragöödia siiski tuleb.
Tekst mängib kenasti sellega, et tahaks ju uskuda, et nii haldjas kui mees
on sisimas mingil moel head (millised armsad kohtumised need olid, kui mees oli
lapsuke) või vähemalt ükski neist – aga nad mõlemad on enesekesksed murdjad. Ja
noh, selles mängus on lõpuks enese heaolust olulisem vastase hävitamine. Mis…
on nagu on.
Võibolla minu vasikavaimustus sellest loost põhjustatud sellest, et eelmine
kogemus Howardiga oli niivõrd mannetu… ning seetõttu niisugune emotsionaalne
ülehindamine. Aga las olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar