Ville Hytönen – Jumala koerad (2018)

Teksti võiks nimetada etnoõuduseks, mis leiab aset enne Põhjasõja algust ning mille kirjanduslikuks vennaks võiks ajaliselt olla Friedenthali 17. sajandi nägemus „Mesilased“. Ainult et Tartu asemel on tegevus peamiselt Läänemaal, Lihulas, kus Soomest saadetud üliõpilasest koduõpetaja satub õige metsikute sündmuste keskele.

Nimelt on sinna Lihulasse elama asunud üks veider paar vanamehi – Liivimaalt pagendusse saadetud libahundiks jooksmises süüdistatav vanamees ning Soomest pagenud sortsimises kahtlustatav. Et äsja valitsenud nälja-aastate järel on hulgi maarahvast surnud, ei aeta neid külast minema (nad saavad mõisnikult hurtsiku elamiseks), kuid ei vaadata ka hea pilguga. Mehed lihtsalt vedelevad oma hütis või ajavad oma kahtlasi asju, kirikusse nina ei pista; samas silmaganähtavat kahju ka ei tee (kuivõrd külarahvas kasutab aegajalt ka nende loitsimisteenuseid). Aga… nad on võõrad ja kõike halba saab nende kaela ajada. Seda enam, et libahundiks jooksnu on selle ise üles tunnistanud: tema tegi seda kaitsmaks ilmarahvast põrguliste eest. Ja kuivõrd hundid käituvad üha jultunumalt ning kohalike mitmedki surmad on õige õõvastavad, siis romaani lõpplahendus… müristab puhta hirmsaks.

Kui tõepärane või fiktiivne on teos kirjeldatud folkloorne tagapõhi, ei oska kahjuks hinnata, igal juhul on siin… metsikustesse kaldumist ja õige pahupidist kristluse kujutamist. Romaan kui selline… no et autoril on soov jäljendada arhailist keelepruuki, siis on seda mõneti raske jälgida, seda eriti esimese osa puhul. Mõnelgi juhul tundub, et detailide kujutamise all kannatab teose üldplaan; vahel mõtled, et kas teksti jooksmise nimel võinuks mõnestki stseenist või kordusest loobuda. Ja see lõpu surmabakhanaal… no selles on apokalüptilisust.

Iseenesest on need vanameeste kujud huvitavad, on sellised õige ilged olendid, kelle motiivid võivad (aga ei pruugi) olla õige haiglased (no iga tegu pole tõesti mõistusega põhjendatav). Nende vastukaaluks on kohaliku pastori kasutütar (kelle pärast jutustaja üldse sinna kolkasse saadetigi), kelle ingellikkus on õige… paheline. Ühesõnaga, olemas on intrigeeriv maailm (ikkagi Eestimaa!), aga pekki võiks vähem ja lihaseid rohkem olla. Aga see on muidugi autori asi, kuidas kirjutada. Igal juhul, mitte soovitatav nõrgamõistuslikele.

„Maapõue seest kistud, sügavast veehauast veetud koolnu hääl kajas läbi kogu küla väravast väravasse, haua põhjani, sääl hakkas sellesse rutusti kinni lahkuva eluõhtu jäine heie. See oli hääl, mida inimene ei või kuulda, kui tema pole ühtaegu ka hunt elik Kurat ise. Aga sääl see mees lebas, suu ammuli, nii pikk kui lai, raske kui kirikusõna, aga peagi ju kuivanud kõrs.“ (lk 132)

„Ei olnud kirikumehe lahkumine mitte ainumas nuripidi sündimine külatanumal, olgugi et ütlemata arvata võib, et nende kahe vahel oli selge ühendus. Üks vanapoolne naisterahvas, ju üle kolmanda kümne inimeseloomuke, tõi jällegi ilmale neli konnanäolist olendit, kõik koolnud. Nõnda oli sündinud ju varemgi ja kahtlemised tõusivad üha kõrgemini süüdlase vastu, sest jällegi oli Aapramit nähtud säält lähedalt kraavist konnakudu korjamas. Nüüd kõlkusivad lapserapped männipuude ja tammede okste pääl. Kaarnad ja hakid, küünised päikese paistel kiiskamas, rebisivad ja nokkisivad soolikat ja silmamuna. Ja Aaprami käis seda jõledat surmatantsu vaatamas.“ (lk 149)