Romaan on kui segu Zelazny Amberist ja Butcheri Dresdeni ilmast – ühelt
poolt maagiliste aristokraatide jagelemine, teiselt poolt vinge detektiivi
eluohtlikud tegemised (nojah, kui ettevõtjast palgamõrvarit saab nii nimetada).
Sellist kirjandust ei oska millegi muu kui puhtalt meelelahutuslikuna tarbida –
siit lihtsalt pole võimalik vastuseid võimalikele eksistentsiaalsetele
ängidele.
Teksti võikski lahterdada fantasy-kriminulliks: on keeruline mõistatus, mis
tuleb lahendada. Tuleb jääda ellu ning hakkama saada väljakutsete ja kõrgemalt
paika pandud kommetega. Siin siis küsimus selles, miks Vlad Taltos on korraga
seotud gängisõjaga ja kuidas see omakorda on osa ühest vanast
troonipärimisintriigist.
Paistab, et mul pole Brustiga suuremat õnne (esimene raamat pani üsna õlgu
kehitama), ka Zelazny Amberi puhul jäi mulle üsna arusaamatuks selline
järjejutu või kuuldemängu vorm: on selline eriline maailm, kuid tegevus toimub
pigem kammerlikes oludes – tõepoolest, kui palju on neis kirjeldatud rahvamassi
sagimist või looduse erinevaid vorme? Aga eks igaühele oma, loodetavasti on
küllaga eesti lugejaid, kellele sellised tekstid õige mokkamööda on.
Kiita tuleb kindlasti seda, et kirjastus katsetab järjekordset kujundajat
(varasem töö Merca raamatuga), loodetavasti kujuneb sellest asine koostöö.
„Aliera oli endiselt hõivatud võluriga peetava võitlusega, ise kolme valvurit eemale hoides. Tema läheduses kerkis äkki kerge tuulepööris ja veel kolm valvurit ründas teda. Tekkis võimatu metallipundar ja kolm valvurit langes. Aliera oli ikka veel püsti, kuid ta selja tagaosast ulatus välja nuga, ja mõõk oli tegelikult läbi ta keha tunginud, just selgroost paremal, vöökohast kõrgemal, eest taha. Ta tundus seda ignoreerivat; arvan, et võlukunst aitab ka šokist üle saada. Kuid polnud tähtis, kui osav võlur ta oli, ta kleit oli rikutud.“ (lk 166)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar