Seda võiks nimetada „vanaks heaks ulmeks“ ehk siis niisugune raamat, mida
ulmevõõrad lugejad stamplikult-kramplikult ulmekirjanduseks peavad. Eks oleks
veidi keeruline kujutleda, kui niisugused lühiromaanid tänapäeval ilmuksid ja
siis tähelepanu ärataksid (muidugi, ka konservatiivid vajavad materjali, et
siunata nüüdisulmet); kuid niimoodi retroulmena lugeda… miks mitte, vaheldus
kui selline.
Esimene lühiromaan „Kosmoselaevastiku agent“ on vast asjalikum ja teine
lühiromaan „Nõiakoobas“, no ma ei tea, seikluslikum. Avateksti puhul võiks
rääkida tähelepanu pööramisest külma sõja ajal toimunud võidurelvastumise
ummikteele (muidugi, ehk on see läbi lillede esitatud). Teine lühiromaan on ehk
kommunikatsiooniraskustest – kuidas suhelda niisuguse kultuuriga, mis ei lähtu
sinu viisakusreeglitest? Ja tegu pole võõrtsivilisatsiooniga, vaid
vastavastatud planeedi inimestega, kes pole oma arengutasemelt nö 20.
sajandisse jõudnud (see arengutasemete küsimus on üldse oluline selle planeedi
puhul; üheaegselt eksisteerivad seal nii saurused, inimeste eellased kui
varakeskaegsed gängid). Loo kuritegelane on üsna geniaalne tegelane ning
kindlasti pakub võimalusi kõiksugu järgedega edasi arendamiseks jne.
Aga jah, nagu lühikirjeldusest näha, tegemist siis kena retroulmega, kust
võiks tähendada nõukogude ulmele iseloomulikku (nt kõik galaktikategelased
oleks pärit kui vennasvabariikidest), mis tänapäeva küünilise nüüdisulme
kogemise kõrval on üpris meeldiv vahepala. Selle autori minu jaoks surematu
tekst on ikka see Oktoobrirevolutsiooni taaselustamine 1967. aastal…
vapustavalt naljakas.
„Siin oli kõik palju traagilisem, kuigi vaevalt et paljud tunnetasid siis hävingu lõplikkust, seda lõplikkust, mille saab luua üksnes oma kätega, mille tekitab püüd vastastikuse hävitamise pool ja mida ei saavuta ükski epideemia, ükski loodusõnnetus, sest planeedi surma põhjuseks olid selle enda parimad mõistused, kes tahtsid kõigest vaid hävitada pool Ar-A elanikkonda, olles veendunud selles, et siis hakkab teine pool elama tunduvalt paremini, et ühtede surm saab ülejäänute õnne ja heaolu allikaks. Just see veendumus, mis on aluseks kõigile sõdadele, saigi surmapõhjuseks nii neile, kellele kallale tungiti, kui ka kallaletungijaile endile.“ („Kosmoselaevastiku agent“, lk 129)
„Kui vaid leiaks vastused kõikidele küsimustele, Galaktika muutuks siis lihtsaks ja heasoovlikuks. Sa saavutad mingil tasandil mõistmise, sa pingutad mõistmise pärast ainult selleks, et järgmise nurga taga kohata inimest, kes seisab pea peal. „Miks te pea peal seisate?“ küsid sa süütult. Sest sinu kodus ei seisa inimesed pea peal. Aga see inimene tulistab sind asendit muutmata surmava kiirega, sest sa oled teda oma küsimusega solvanud. See on üksnes näide mittemõistmisest – kuid tegelikkuses on see inimkonna peamine vaenlane niivõrd keeruline, et ükski arvuti Galaktikas ei anna vastust küsimusele, mida on võimatu formuleerida.“ („Nõiakoobas“, lk 300)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar