Alastair Reynolds - A Murmuration (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

Et Reynoldsilt ilmus just üks maakeelne tõlkekogu, siis mõtlesin soojenduseks temalt midagi lugeda … aga valitud tekst osutus vähe teisest ooperist olevat kui tõlkekogu valikud.

Niisiis, teadlased uurivad, kas linnuparve toimimises on midagi mõistuslikku. Selleks kasutatakse mitmesuguseid lähitulevikuvidinaid, muuhulgas lindudele pannakse kontrollmehhanismid, millega saab selle linnu käitumist suunata (ja kuivõrd iga lind on parves otseses sõltuvuses vähemalt seitsmest kõrvalasuvast linnust, siis nii saab ka hakata mõjutama parve toimimist). Ja no eksole, tõepoolest, parv kui selline omab õige intelligentset …

Hiljuti loetud VanderMeeri mõjul tundub ka Reynoldsi teadlaskeskne tekst olevat õige psühhedeeliline ja samas teadusbürokraatiat manav. Aga samas ka üpris igav (no võibolla oli küsimus minu väsimuses, jäin seda lugedes mitmel korral lihtsalt tukkuma). Noh, on selline intelligentne spekulatiivne kirjandus või nii.

„Because there is no centralised order, the murmuration is best considered as a scale-free Network. The internet is like that, and so is the human brain. Scale-free networks a robust against directed attacks. There is no single hub which is critical to the function of the whole, but rather a tangle of distributed pathways, no one of which is indispensible. On the other händ, the scale-free paradigm does not preclude the existence of those vector domains I mentioned earlier. Just as the internet has its top-level domains, so the brain has its hierarchies, its functional modules.Would it be a leap too far to start thinking of the murmuration as hosting some level of modular organisation?“ (lk 92)