Üllas lugulaul New Yorgile, kus
mingil Lovecrafti rassistlikul jamal pole mingit eluõigust, sest New York
sõidab sellele räigelt molli, selge? Persse see iidsete pask.
Ehk siis lugu linnast kui
organismist, mille elujõudu tahaks endasse ahmida õige tumedad iidsed jõud;
tulemuseks siis kahe vastandliku jõu kokkupõrge, mille tagajärjeks on linna
ellujäämine või kaotus. Sest tumedad jõud ei kao kuhugi, neid on võimalik vaid
ohjeldada, sel võitlusel pole otsa ega äärt. Linna kaitsjaks või õigemini
kehastuseks osutub karm ja ettevaatlik tänavalaps, kes igapäevase eluspüsimise
nimel on enese teadmata New Yorgiga üheks saanud – nüüd tuleb ta vaid linna
kaitseks ellu äratada.
Et siis loos ühendatud nii
armastus oma metropoli vastu kui jälestus kõiksugu valgete ülemvõimu asjus;
kokku moodustub sellest omamoodi fantasyräpp või midagi muud sarnast
võitluslaulu. Vabadus, võrdsus, vendlus!„Don’t sleep on the City that never sleeps, son, and don’t fucking bring your squamous eldritch bullshit here.“ (lk 242)
Muuseas on see tekst ka eesti
keelde tõlgitud („Suureks sündind linn“!), algselt plaanisingi vaid tõlget
lugeda, aga viimaks pidin originaali näppima, sest alati pole arvutit ega levi
käepärast.
Jemisin on ühtlasi tänavu see
külaliskoostaja, kes valib John Joseph Adamsi koostatud nimekirjast need 10+10
SFF juttu Ameerika parimate SFF tekstide antoloogiasse (varem on
külaliskoostajateks olnud Joe Hill, Karen Joy Fowler ja Charles Yu).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar