Alastair Reynolds – Spioon Europal (2018)

Paistab, et maakeelde tõlgitud Reynoldsi proosa meeldib mulle hulga rohkem kui siit-sealt antoloogiatest kohatud ingliskeelsed üksikjutud (üllatusega siiski avastasin, et nii mõnigi teine ingliskeelne tekst on rohkem või vähem meeldinud). Abiks muidugi seegi, et käesoleva tõlkekogu kolm juttu on kõik omavahel mingil moel seotud, seega ei pea iga teksti puhul lugejana uut maailma leiutama.

Kogumiku ülesehitus mõjub kui korralik kirjand või mõni rokkoopus. Sissejuhatus pole just selline, mis kohe jalust rabaks, pealegi tuleb seda maailma endale kuidagi vastuvõetavaks muuta. Aga siis tuleb „Teemantkoerad“, mis võinuks vabalt ka eraldi raamatuna (siiski tore, et otsustati niisugune kogu koostada).

Ehk siis lugu Veretorni vallutamisest … ja hind, mis selle eest tuleb maksta – või õigemini, mida ollakse valmis maksma. Veretorn on siis mingi kadunud tulnukarassi müstiline ehitis või intelligentne masin või eluvorm. Torn nagu torn ikka, ainult et kõrgemale pääsemiseks pead lahendama matemaatilisi mõistatusi. Kui lahendusega eksid, teeb Torn sinuga midagi väga võigast. No ja siis ekspeditsioon asub seda vallutama … aga igal retkel põrkuvad mingi hetk tagasi, rohkem või vähem otseses mõttes tükeldatuna. Mis sunnib nende kehasid ja ajusid modifitseerima, mida sooritab rühmaga kaasas olev õige kurikuulus kirurg. Lõpuks … Tekst, mis areneb loo edenedes õige eepiliseks transhumaanseks questiks, ja noh, ega Reynoldsil pole happy endide kirjutamine käpas.

Kogumiku kolmas lugu on veidi Martini „Liivakuningate“ laadis lugu haruldaste olendite kollektsionäärist, mis aga peale „Teemantkoeri“ ei mõju niivõrd häiriva tükeldamisena (noh, seda teksti võiks pidada kogumiku kõige tavakirjanduslikumaks looks); aga jällegi, happy end kui selline … no eks see sõltu lugeja ootustest.

Ega ma „Marsi müürist“ suurt muud ei mäleta kui head emotsiooni; peaks vast esimese kogu üle lugema, et näha, millised seosed on selle kogumiku tekstidega. Igal juhul, mulle mõneti … ootamatu, et Reynolds selline Veristaja on, kõik need inimkehade modifitseeringud ja nanondus ja piinamised, eks see on maavillase pilguga vaadates paras õudukas. Orpheuse Raamatukogult mõnus litakas nüüdisulmet; olin juba vaikselt kaotamas usku, et mingisugune tõsisem teaduslik fantastika suudaks mind enam köita.

„Mõte, et Torn – see tohutu hingav asi, mille sees me sibasime nagu rotid – oli kuidagiviisi pääsenud läbi meie skafandrite paksu soomuse, et meie teadmata napsata õhuproov, pani mu soolikad jäätuma. See ei tajunud mitte ainult meie kohalviibimist, vaid tajus vägagi intiimselt, kes me sellised oleme.“ („Teemantkoerad“, lk 85)

„Meie silmad olid eemaldatud, silmakoopad puhtaks kaabitud ja täis tuubitud palju tõhusamaid seadmeid, mis ühendati nägemiskeskusega ajus. Silmamunad ootasid süstikus, ujudes purkides ringi nagu grotesksed delikatessid. Need pidi tagasi pandama siis, kui oleme Torni vallutanud.“ („Teemantkoerad“, lk 123)