Albert Koeney - Vihmade vaikus (1968)

Venemaal sündinud luulekogu autor on aegajalt päris lööv, huvitav, mis temast sai peale ainsa raamatu avaldamist? Igal juhul, vabavärss lendab, tekst pole teab mis keerukas ega süvahoovustes trillerdav, aga oma lihtsuses pandav.

Sina paned kivi

ja tema paneb kivi

ja veel keegi

ja keegi veel

ja saab palju ilusaid maju.

Sina lood midagi

ja tema loob midagi

ja veel keegi

ja keegi veel

ja saab kõiksugu toredaid asju.

Sina avad südame

ja tema avab südame

ja ennäe - sünnib armastus.

Majadest saavad linnad,

armastusest saavad lapsed;

lapsed kasvavad asjade seas

ja asjastuvad.

(lk 13)

PESUPULKADE SÜGISLAUL

Vettind nööril kurvameelselt

kõlgume siin reas

nagu linnuparv kes minnes

reisiplaani peab

Kusagil me pole käinud

kuhugi ei lähe

Seda mõtetki et minna

pole tulnud pähe

Meie lennuliin on madal

toa ja hoovi vahe

tiivad meil ju on kuid sellest

üksi jääb veel väheks

(lk 14)

Lilled on ilusad,

ütlevad inimesed  aeda vaadates.

Siis nad lõikavad neid.

Lilled on ilusad,

ütlevad inimesed lillekaupluses.

Siis nad ostavad neid.

Lilled on ilusad,

ütlevad inimesed, kellele neid kingiti.

Ja panevad nad vaasi.

Inimesed on imelikud, ohkavad lilled

ja surevad.

(lk 19)

Arvatavalt seda luuletust esitleti kui kodanlike ja kapitalistide vastast? Igal juhul … saab ka muudmoodi interpreteerida.

ÜLDRAHVALIKUL PIDUPÄEVAL

Linnaväljakule, kus rahvast on murruna koos,

tulevad:

härra riigijuht isiklikult

(isikliku ihukaitseväega),

härrad ministrid

(tublid kuldsuud),

härrad valitsuse liikmed

(kes on ühtlasi ka inimsoo liikmed).

Vaata, rahvas!

Siin on sinu juhid.

Kõrval on politsei, taga on nuhid.

Ning rahvahulk juubeldab nii nagu vaja,

ja selleks on põhjust, kuna

sel kuul

ei ole veel tõstetud kaupade hinda,

ei ole veel kärbitud tööliste palka,

ei ole veel tehtud muid väärikaid tegusid,

mida ei saa mitte tegemata jätta.

Ülistuskõnede lõppedes,

kui annab tagasi massipsühhoos,

lähevad kõik jälle kenasti laiali

ja eeskujulikus riigis

on igaühel koht, kuhu minna.

Nagu kerjatud münt

läigatab kuuketta serv üle linna, kus

üks poliitiline maniakk karjub tänaval hüüdlauseid.

üks kaineks saanud joodik tõmbab end oksa,

üks tülpinud libu hüppab jõkke,

üks puhkusele tulnud sõdur läheb hulluks,

mõned riigivastased lastakse lihtsalt maha.

Aga ühes eeskujulikus riigis,

kus on üldrahvalik pidupäev,

ei ole see kõik üldse oluline.

(lk 25-26)