Kersti Kivirüüt – Tuulte linn (2018)

Noortele mõeldud põneviku aineks on Skandinaavia viikingite esiisade lugu ning tänapäeva Aserbaidžaanis lahtirulluv verine tagaajamine, millesse on segatud kangelaste ja kurjamitena õige mitmed eestlased. Nimelt, nagu selgub, on Põhjala panteoni tegelased pärit Bakuust, kes peale roomlaste sissetungi nende aladele purjetasid jõgesid pidi Skandinaaviasse (miks seni võimas aserlaste hõim rooma leegionitele alla vandus, eks see on käesoleva põneviku saladuse üks komponente). 20. sajandi algul aga olid eestlastest ärimehed Bakuu kandis naftaäri ajamas ning avastasid selle imelise viisi, kuidas Odinist sai … Odin. Aga siis said bolševikud võimule ning ellujäänud eestlased pidid sealt põgenema.

Ja nüüd siis lugu sellest, kuidas üks väliseestlane (ühe naftaärika järglane) tahab saada Odini suguseks jumaluseks … kui ta vaid saaks jagu mõnest tublist aserist ja Tartu üliõpilasneiust, kes töötab vabatahtlikuna Bakuus. Inimesed armuvad, õnnetud hukkuvad, paljastuvad mitmed müstilised ja muistsed saladused.

Senine Kuuste-fantasy autor on tegevuspiirkonda hoomatavalt laiendanud, jäädes siiski truuks kõiksugu müstilistele võngetele. Tulemuseks siis meelelahutuslik YA põnevik, kus taustal seikleb muuhulgas Thor Heyerdahl … kes on sisimas midagi enamat kui vaid kuulus ja armastatud meresõitja. Ja on Saalomon ja Odin, nende ajas on säilinud teise tuntud purjetaja Noa mälestused. Teose puhul võiks mõelda ka alternatiivajaloolisest küljest, nii näiteks on 1986. aastaks Nõukogude Liit lagunenud ja Bakuus tegutsemas briti ärimehed (lk 18) – või on ehk tegu näpukaga, mida pole märganud ei autor ega toimetaja Kuusler (kelle sama konkursi tööst siin blogis hiljuti kirjutati).

„Saalomon oli eksinud. Kvasir ei olnud kindlasti vedelik, aga ka mitte õhk. Kindlasti mitte tuli ja kaugeltki mitte maa. Kvasaris näis olevat kummalisel kombel ühendatud kõigi nelja ürgelemendi omadused: vee voolavus, õhu tabamatus, tule mänglevus ja maa raskus. Odin libistas käega läbi sinaka olluse ja tänas mõttes Ahrimani, kes talle öösel kvasirikaevu juurde teed juhatas. Saalomon polnud kunagi rääkinud, kes sellesinatse kvasirikaevu üldse rajas. Ütles vaid, et see õnnetu inimhing, kes Ahrimani ahvatlustele järele andis ning kogu oma hõimu hukatusse viis, ei vääri kirjarullides mainimist. Odin teadis, et tema on targem. Ahrimani väge tuleb kasutada rahva hüvanguks, küll siis ka sind kirjarullides mainitakse.“ (lk 92)