Alexander Weinstein – Openness (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Lugu, mis mängib kahel tasandil – sellest, kuidas nö nutisõltuvus on lähitulevikus arenenud täismahuliseks kiibistatud suhtlemiseks, kus inimesed suhtlevad teineteisega avatud infovoogudes ja eelkõige pildikeeles, ning sellest, et … parem on partnerist kõike mitte teada, kõik mälestused või tundevirvendused ei saa olla 100% jagatav.

Niisiis, mees ja naine kohtuvad metroos ja saavad lähedaseks. Nii lähedaseks, et ühte levivaba kohta külastades peavad nad suhtlema koguni suuliselt, mis on enam kui harjumatu ja samas nii lähedust tekitav. Nad otsustavad läheduseufoorias proovida, kuidas neile sobiks täielik avatus, kus mõlemal on täielik juurdepääs kõigile nende mälupankade voogedastustele (üheks stiimuliks on see, et nii võiks olla parim seks – sa tead, mida partner igatseb). Noh, nagu selgub, ootavad nad teineteiselt vähe erinevaid asju.

Et siis omal moel hoiatuslugu, päris meeleolukas oli seda lugeda pikemal rongireisil, kus ümberringi inimesed istusidki oma nutikates ja tegelesid vaid tehnoloogia pakutavate võimaluste piires; milleks olla iseendaga kui ennast saab peatada. Ja eks see täieliku läheduse küsimus on nagu on, eksole. (Vaatan nüüd, kas mul on uusi märguandeid ja meeldimisi.)

„It turned out that Katie had been in the City for a couple of years before she’d found a steady job. She taught senior citizens how to successfully navigate their layers. She’d helped a retired doctor upload images of his grandchildren so strangers could congratulate him, and assisted a ninety-three-year-old widow in sharing her mourning with the world. Her main challenge, she said, was getting older folks to understand the value of their layers.
„Every class they ask me why can’t we just talk instead,“ she shared as we lay in the bed. Though Katie and I occasionally spoke, it was always accompanied by layers. It was tiring to labor through the sentences needed to explain how you ran into a friend; much easier to share the memory, the friend’s name and photo appearing organically.“ (lk 142)