Carlos Hernandez - The Magical Properties of Unicorn Ivory (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)

Hadronite põrgatajaga kaasnes selline lugu, et teadlastel õnnestus tekitada sellega mikroskoopilisi avausi teistesse dimensioonidesse. Vahva katse, selle ootamatuks tulemuseks oli aga see, et Inglismaale sattusid ükssarvikuid. Noh, omal moel oli see taeva kingitus looduskaitsjatele – seeasemel, et kõiksugu väljasurevaid loomaliike küttida imettegevate kehaosade jms pärast, tasub pigem tähelepanu pöörata ükssarviku sarvele, mis on tuhat korda võimsama toimega kui mingi ninasarviku hädine sarv. Nali muidugi selles, et tegelikult pole ühegi looma kehaosal ühtki imelist toimet, aga noh, hetkeks aitas see Maa loomadelt tähelepanu kõrvale pöörata.

Iseenesest pole see just kena lähenemine, seda enam, et ükssarviku tapmiseks on vaja kasutada neitsit. Nii satubki loo peategelane, ameeriklasest ajakirjanik, Inglismaa kaitsealal peale juhtumile, kus salakütid veavad kaasa aheldatud tüdrukut, et kätte saada juba surmavalt haavatud ükssarvik. Ajakirjanik ja looduskaitsja peavad vahele astuma … ja tulemus on nagu on.

Et siis kergelt nihilistlik lugu lähitulevikust, nähtuna läbi kauni latiinost naise silmade. Kõik see põhjendus, kuidas küll ükssarviku salaküttimine on omal moel positiivne, paneb muidugi silmi pööritama, aga eks … sellel on omad põhjused. Veider, arvasin, et Hernandez ongi Kuubal elav autor, aga tegemist siiski Ameerika kodanikuga.

„We have the Large Hadron Collider to thank for unicorns. Once the scientists at the LHC discovered they could make these adorable microscopic black holes, they couldn’t resist doing it all the time. „They only last for microseconds,“ they said. „What härm could they do?“ they asked.
How about destabilizing the membraane that keeps other universes from looking into ours?“ (lk 221)