02 aprill, 2018

Linda Kaljundi – Eestlased kui soomeugrilased (Vikerkaar 1-2, 2018)


Kaljundi artikkel käsitleb seda, miks 1970. aastate paiku tekkis tõsisem soome-ugri juurte uurimine ning enese otsimine / leidmine nendes; ja miks see leidis laiemat kõlapinda. Artikli autor toob esile mitu põhjust, mille jagab laias laastus kaheks – kultuurikriisist lähtuv (nö kontrakultuur rahvusromantismile ja ametlikule kultuurile (mõlemas figureerisid nö rahvariietes neiud); 1960. aastate eksperimentidele („kuldsed kuuekümendad“!) järgnenud vastandumine või süntees; üleüldse oma otsimine – „aitab sellest 19. sajandi baltisakslaste kaasabil ja tugeval mahitusel tekkinud rahvuskultuurist“) ja keskkonnakriisi teadvustamine (ehk mitmekesisus rikastab ning rahvuse või lillegi väljasuremine pole pikas perspektiivis inimsoole hea). Kui kultuurilised mõjud on igati arusaadavad (vastandumine pole olulisim), siis seda keskkonnakriisist lähtuvat võinuks autor veelgi enam lahti kirjutada, kõik see looduskaitsealane on mulle üsna tume maa.

Eks see soome-ugrilisus paistab tõepoolest väheke keerulisema maailmavaatega viis muistse hingeloo (arhetüüp?) pikendamiseks kui rahvusromantilise Kungla rahva (saksa päritolu, muidugi) kaasaegne imal kujutelm. Pigem olgu juured ilmapuus ja arktilises hüsteerias, kui miskis habemikest vanade panteonis (ohoh, kas minus kõneleb nüüd soomeugrilane?). Müütiline kuldaeg olgu omapärane, mitte Liivimaa kroonikast alguse saav 700+ aastane trauma (tuntud kroonika-uurija Kaljundi sellest siinses artiklis muidugi ei kirjuta; see on siin minu veidike irooniline … mõtteuid). Eks selle ihaluse võtab väga hästi kokku artiklis kasutatud tsitaat Kaljo Põllu graafika asjus:

“Põllu töid ei ole kuigi palju analüüsitud, kuid Elnara Taidre selgitus nende edule näib üsna tabav: “Mustvalgete toonide peenest gradatsioonist tekkiv hüperrealistlik efekt ja ülima detailsuse illusioon on kõrvuti tugeva üldistuse ja arhaiseeriva stilisatsiooniga, mis loob teistsuguse aegruumi mulje.”” (lk 99)

Tõepoolest, „me oleme midagi enamat“. „Meie juured on sügaval.“ Metsarahvas ja mis kõik veel.

Kaljundi käsitleb seda soome-ugrilisuse fenomeni eelkõige uurides 1970. aastate kultuuri kolme vaala tegemisi: Veljo Tormis, Kaljo Põllu, Lennart Meri (nö keskkonnakriisi poolel on oluline Jaan Einasto tegevus). Siia lisandub veel omakorda huvitav fenomen – teaduse ja kultuuri hübriidi loomine, vaaladel oli erinevaid kokkupuuteid ja koostöid lisaks kunstitegelastele ka filoloogide, erinevate ajalooteaduste tegijatega (Jüri Kivimäelt on artiklis tsitaadid tollasest teaduse ja progressi usust). Samas rõhutab Kaljundi, et soome-ugrilisuse puhul polnud tegemist mingil juhul eesti kultuuri juhtiva suundumusega, see oli üks mitmest kultuuritüüpidest. Ja omaette küsimus naisloojatega – soomeugrilik lähenemine kujutas naisi üsna objektistatult, mis polnud ehk väga mokkamööda kõigile loojatele tollases kultuuriruumis.

“19. sajandi rahvuslaste nägemus eesti oma kultuurist tugines siiski paratamatult saksa mõjudele: eesti rahvaluule, keele ja materiaalse kultuuri väärtustamisega olid esimesena algust teinud baltisaksa valgustajad ja estofiilid. Baltisakslastelt võeti üle ka eesti rahvusmütoloogia lood ja kangelased, nagu saksa laulupeotraditsioongi. Kui 1970. aastatel sooviti eemalduda saksapärasest Vanemuise ja laulupeo kultuurist ning läheneda soome-ugri eeskujudele, ei pääsenud needki pürgimused koloniaalsest pärandist täiesti vabaks. Esmajoones on juba autentse, võõrmõjudest vaba kultuuri konstrueerimise soov ise lahutamatu osa kolonialismi kogemusest ja selle tulemusel sündinud hübriidsest kultuurist.” (lk 101)

Eks natuke paneb kukalt kratsima artikli algul esitatud mõte soomeugrilisusest kui osast eestlase identiteedis; ugri pool nüüd vaevalt suurt ühtekõla leiab, enda kogemusest võiks nüüd mainida nüüdseks unustusehõlma vajunud Kalewi Wiiki teooriat keelte ülevõtmisest (mida samas toetaks geneetika andmed, kuivõrd ugrilased pole just sarnased läänemeresoomlastega). Ja kas tänase pilgu järgi peaks pidama 1970. aastate kolme vaala tegemisi rahvuskonservatiivseks, see on rohkem kui eksootilise kodustamine. Huvitav oleks teada, kas tol ajal aktiviseerus ka etümoloogide võitlusrinne nende eriti laenuvabade sõnade välja peilimisel või jätkati oma uurimistöödega samamoodi tasa ja targu.

Artiklis on Lennart Meriga seoses mõnel korral viidatud Valdur Mikita esseedele kui ühele tänapäeva soome-ugri ideestikule, Kaljundi leiab, et ka nende põhi on pärit eelkõige 1970.-1980. aastatest (lk 106), mis viiks edasi mõttele, et see soome-ugri kaotab senise aktuaalsuse siis, kui kaob elav (või tugev side tollaste kümnenditega. Kas tänapäeva noored on enam soomeugrilased? Ja kui nõukogude ajast edasi minna, siis mis värk selle etnofuturismiga oli. Või Kasaku või Krulli kosmoloogiad, kuipalju need ugrilikkust edasi valavad.

Tore, et see mõtteainet pakkuv artikkel on Vikerkaare kodulehel ülal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar