14 mai, 2018

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 (2018)


Sarja viies osa pöördub tagasi esimeste osade jutukogumiku juurde – samas lühemad jutud puuduvad, pea kõik viis teksti on enamvähem jutustuse mahtu. Ja Eesti … ja Maa … see on koht, kust on lahkutud või kust põgenetakse edasi ilmaruumi. Kuu on igand, nüüd on inimkonna järglased peatunud Marsil ja Pluutol – aga needki pole õieti omad (muidugi, Kuu pole igand, lihtsalt … visioon paistab kohal tammuvat). Uus-Eesti on vast kuskile mujale loodav, seal kus pudrumäed võiks kasvada. (Ahjaa, üks lugu toimub Läti aladel, kus sealsed mutandid on õige … õõvastaval arenguteel.)

Tänavi ja Metsavana harjumuspärasele loomele on lisandunud uute autorite (Roosvald, Andreson, Loper) panused – kui õieti mäletan, siis esimestes kogumikes teiste autorite tekstid nii mahukad polnud. Ja uute autorite lisandused Saladusliku tsaari maailmale on omal moel päris intrigeerivad – üle on võetud kasutust leidnud eluvormide dünaamika ning neid on siis omakorda edasi arendatud. Uued autorid lähenevad ainesele ehk ka tõsisemalt kui Tänav-Metsavana, kadunud on kergelt jabur estronautluse teemakäsitlus; autorid kirjutavadki … tõsisemalt (mitte et T&M ei käsitleks süngeid või koguni traagilisi teemasid).

Ehk radikaalseim tekst on Loperi „Väljarändajad“, kus digitaali ja Tooni järglaste koostöö avab sarjale uued perspektiivid (kuigi loo lõpus on autor seda huumoriga pidurdanud). Loperi suund on tõepoolest edasiarendus Tänavi ja Metsavana kahe viimase romaani oludest, siin kipub kõiksugu tuleviku-eestlus juba õige mannetuks loosungiks; „olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks“-meeleolu on pigem ajaloo prügikasti vajuv narts. Teatud moel võib kogumikus tajuda toonilaste rehabiliteerimist (muidugi, eks seal ole ka eri klannid – kes möllavad Maal ja kes märatsevad asteroidide abil).

„Miia klõbistas rahutult suiseid. „Saada siis mind pesa poole ja saame kumbki oma teed minna.“ Kodust mõeldes läbis teda värin, mis kandus osaliselt ka metallelukale üle. 
„Sa tõesti tahad koju tagasi, mis?“ 
„Seal on mu töö,“ märkis Miia. Mida muud tal öelda oligi. 
„Töö …“ kordas Ürmo. Tema signaal oli õhuke, sellest puudusid tundlejaile omased rikkad nüansid. „Mis teil selle tööga on?“ 
Naljakas tegelane, mõtleb nii lapsikuid asju, imestas Miia. Kas ta siis ei teadnudki? 
„Tee tööd, siis tuleb ka armastus,“ sõnastas Miia aegade vanuse Tõe.“ („Väljarändajad“, lk 271-272)

Selles valguses on Roosvaldi Läti-mutandid ja Andresoni Marsi-koloonia veel „Saladusliku tsaari“ minu mõistes traditsioonides kinni – ikka see mutantluse ja inimeste kohanemise teema ning kokkupuude hirmutava Võõraga. Kogumiku kõigi viie looga oli ühtmoodi see, et algul ei saanud vedama ja pärast pidama. Vast parimaks tekstiks on Loperi edasiarendus, seejärel Tänav-Karukäppi lugu (vana tuttav Herakles künnab põldu) ja Roosvaldi Läti õudus (tõepoolest, see … lapsekandmise värk hakkas viimaks endalegi ajudele käima; Dan Simmonsi Endymioni mõju?). Metsavana tekst annab mõningast tausta järgnevatele lugudele ja Andresoni Marsi-tekst … no sellest leiaks vast Bradbury või „Old Mars“ antoloogia vaimu.

„“Noh, vahest tõesti, ma ei ole selline klassikaline surnu, vaid rohkem nagu ebasurnu. Zombi! Ja just sellisena on inimkond ikka zombisid ette kujutanud. Ma olen lihtsalt elava surnu tänapäevane vaste…” ta tahtis öelda. “Küborg! Robot!”, kuid kui ta vaatas enda vastas istuva olendi metallist nägu, surid sõnad Anete suus. Ta ei tahtnud Kallost solvata. Mees ei näinud oma kiiskava kroomi ja vilkuvate tuledega tegelikult kuigi palju parem välja, kui Anete oma mumifitseerunud kehas ja vaevalt tema enesetunnegi parem oli. Mees võis tõepoolest Anete olukorda isegi kadestada, sest tema ju ei olnud põrutus- ja kosmosekindel. Kui keegi kuri aga ette võtab, siis suudab ta küllap ka Kallose robotpoolde sisse häkkida ja panna selle tegema asju, mida mees ei taha. Näiteks muuta see sinine sähviv valgus ta inim- ja robotpoole vahel roosaks. Anete ohkas ja vahetas jututeemat.” (“Zombinaator”, lk 96-97)

Mis siis edasi? Digitaalidega Päikesesüsteemist minema? Tagasi Kuu kui Rooma impeeriumi lagunemist kirjeldama? Maa bioloogilise massi muteerumistega katsetama? Eks näis, kas ja kuidas see ulme-eepos võiks jätkuda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar