11 mai, 2018

Tekäia-Ramat, kus sees on ilmalikkud näggemissed, agga waimolikkud tähhendamissed. 2. jaggo (1862)


Carl Körber õpetab, kuidas depressiivsele meeleseisundile leevendust leida:

Löoke

Üks pääw ollin õige kurb. Monnikord innimenne teab, kust asjast kurbbus tulnud: kas ta on üks pahha assi kuulda sanud, ehk üks kahjo on temmale juhtunud, ehk üks rööm, kelle peäle ta lotis, on temmalt ärrawoetud: oh kui mitto asja woib olla, kust innimesse meel kurwaks lähhäb! - Agga kui ta teab, kust hallikast se murrejöggi on hakkanud wäljajooksma, sis ta ikka enneminne woib temma käest peäseda.

Wata, kui kaewo puhhastakse: peält ammutakse wessi keik wälja, ja kui pohhi jubba wastopaistab, siis monni narts ehk tuust wee sone ette; siis woib sedda kaewo pohja - kui paad al on - kas luaga puhtaks pühkida, kui toa porrand, keik äred ka puhhastada - sammalt, rohto, sened ärra; kui soon lahti woetud, tulleb nirrisedes ueste wet sisse: kaewus jälle selge wessi.

Agga kust sa siis hakkad toppima, kui sa ei tea, mis asjast se kurbbus sinnule tulnud? - Se on kui monni haigus, mis ka mittokord nenda teädmatta so peäle tulleb, et sa ei sa arwata, on se tössiselt tulnud, woi jogist, käimissest woi ärrakülmetamissest, ehk mis se öiete on. Pea haie, rinnad pistwad, köht wallutab, keik kehha wässind!

Nenda olli minno waim, et kül ihho külges polnud ühtegi teadawat wigga. Kewwade hallatus alles, talwe wallitsus weel iggal pool nähha ja tunda, jahhe tuul, lummi metsa äres, ei lehtä üht ainust pude külges.

Käisin pölludest läbbi süggawas murre möttes: kord löoke ülles omma mulla mätta alt, lendab, laulab, körgeminne, nago puhtaks wahhel; jälle wöttab uut joudo ja römo, minna watasin ikka alt järrele tema üllendamist; kül ta läks ka körgeste, ikka üks laul ja armas lahke wiis.

Korraga nagu somussed kukkusid mo silmist, nago taewa uksed olleksid lahti peäsnud, nago inglide terretamist kuleksin üllewelt:
Oh innimesse hingeke,
mis waewad sind ni raskeste?
Sa mötle parrem taewa peäle,
ja tösta omma römo heäle,
et surmatund wiib ellusse,
ning Jesu armo süllesse.
Ja Löoke laulis, ja minno südda laulis ka, ja keik kurbbus olli kui käega ärrapühhitud. -

Sest aiast, ni mitto kord, kui löokest kulen laulwad, warsi on iggawenne ello mo möttedes ning süddames.

Salmikene. “Pange tähhele need linnud, mis taewa al; sest nemmad ei külwa egga leika, egga panne toito aitade sisse, ja teie taewane Issa toidab neid. Eks teie olle palju üllemad kui need!”
Matt.6, 26

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar