21 mai, 2018

Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing (2018)


Ehk eksin, aga Weinberg paistab olevat viimaste aastate viljakaim eesti ulmeautor, igal juhul on väikese vahega ilmunud kaks romaani ja üks jutukogu, paberil ilmunud veel mõned jutud. Aga eks autori tegemistest saab lugeda muuhulgas raamatu lõppu lisatud autobiograafiast.

Käesoleva raamatu puhul on tegemist alternatiivajaloolise romaaniga (ühes hiljutises antoloogias on ilmunud eellugu, mille lugemine pani esialgu kulme kergitama), mis paigutuks justkui 21. sajandi alguse Eestimaa oludesse. Aga et tegemist alternatiivajaloolise teosega, siis siin esitatud Eesti juured on vähe teistsugused – Vabavalla nimeline ühendus on eksisteerinud mitmeid sajandeid (üht murdehetke kirjeldabki eellugu, kuid see on romaanis lühidalt kokku võetud, niisiis otseselt pole vaja seda lugeda). Liivi- ja Põhjasõda pole siin täie jõuga märatsenud – üks tegelane esitas spekulatsiooni, et muidu oleks 10 miljoni asemel siin elamas kõigest 2-3 miljonit inimest. Miks 3 miljonit? Sest 20. sajandi algul vallutasid Eesti väed kärsitu Laidoneri juhtimisel Lätimaa … Esimene ja Teine maailmasõda on samuti jõhkrate kaotusteta üle elatud, seda talvesõjalikes oludes (Alutaguse kui rahvuslik pühamu!). Eks Teine maailmasõda kulges üldse omamoodi; Hitleri kukutamine andis sakslastele kõva vungi sisse (täpselt jäi mõistmata, mis see Euroopa Liit siinses variandis on, igatahes eksisteerib ka Skandinaavia riikide ühendus).

Alternatiivne kaasaeg ja lähiminevik on üldiselt üsna äratuntavad, aga muidugi nihkes. Nii osaletakse Ameerika naftasõdades (eesti sõduritele on kogemusi vaja!; ka Bosnia pidi võõrustama kodukamaral rahuvalvet), mõned kümnendid jagasid siinsed kuritegelikud ühendused veriselt võimu, üleüldse on raske rääkida demokraatlikust riigist kui sellisest (omamoodi „laulev revolutsioon“ toimus seitsmekümnendatel, kui noored asusid võitlema fosforiidi kaevandamise vastu). Aga noh, tegemist on Euroopa tugeva väikeriigiga, mis on vajadusel valmis hambaid irevile ajama ja raevukalt hammustama. Igal juhul on täitunud iga eestlase rahvuslik unistus ehk toimib mitmetasandiline maanteeliiklus ja muud taristurõõmud (tõsi, linnastumisega kaasneb getostumine).

Aga jah, lugu on siis selline, et äkitselt paistab, et kellegi võimuses on inimesi surnust äratada. Või õigemini kloonida ja kiirkorras täisjõuliseks kasvatada. Mitte et maailmas alarahvastatusega probleeme oleks – kloone on vaja muudel eesmärkidel. Et tegemist on äärmiselt olulise (ja ebaseadusliku) teadusparadigma muutusega, siis selle tehnoloogia valdajad püüavad selle kohta käivat informatsiooni igati oma valduses hoida ning kõva raha teenida … millega kaasneb hulgi kannatusi taristu ja elanikkonna hulgas. Kuid meie peategelased, nemad ei anna alla.

Raamatu peategelased on tihedalt kokkupuutunud nii Eesti sõjaväe kui jõustruktuuridega – ning nende puhul on tegemist vaat et riik riigis nähtusega (nagu Türgis?). Eriti karm on armee, mis omakorda eksperimenteerib inimeste kallal (selle kõhedaks näiteks on meespeategelane koos oma … häälega). Samasugune riik riigis fenomen on kuritegelik (maakondlik) maailm, omamoodi vaste yakuzale (jällegi, meespeategelane on sellega vägagi perekondlikult seotud). Lisaks on klooniintriigi mässitud välismaised jõud (üllatus-üllatus, mitte üks teatav naaberriik). Selle sasipuntra tulemuseks on siis ports actionit ja dramaatikat ja väheke romantikatki.

Weinberg esitab lugu mitmete tagasivaadetega, mis peaks siis kirjeldama kahe peategelase kujunemist. Miks nad on sellised … üksikud ja katkised hundid. Ja eks need tagasivaated lisa kõvasti dramaatikat kui sellist; rääkimata tausta andmisest 20. sajandi Eestile. Meespeategelase paatos muutub mõneti Tarlapi kangelastele omaseks (ühes postituses juba mainisin Weinbergi lähedust Tarlapi ja Bergiga, eks seda võiks näha sellestki romaanist), kõik see kaotusvalu ja minevikuga õiendamine – samas on tegemist vaimselt muudetud ohvriga (või noh, häirega); see vast erineks Tarlapi kangelastest, kes olid vankumatult selgemeelsed ja sirgeselgsed muidu hullus maailmas.

Raamatu peamine pluss on muidugi see alternatiivajalooline külg, kas ja kuivõrd võinuks ajalooratta kulgemine niisuguses suunas veereda … on ikkagi enam kui väheusutav. Ja ega Weinberg otseselt väidagi, et niisugune maailm oleks halvem või parem reaalsest kaasajast, igasugu supersõjard-Eestist hoolimata esineb õige kõhedusttekitavaid värke, mis vast närusemadki praegustest reaaliatest. Tasapisi hakkab kogunema eesti autoritelt päris palju materjali ulme-Eestist, millest võiks kokku kirjutada doktoritöö või midagi.

„Surun käe rusikasse ja vaatan Inga pilti. Püüan ta pilku, kuid see on ju kõigest graveering, see ei kõneta mind, see ei naerata mulle. Mis seal ikka … Tõusen ja pühin püksipõlve puhtaks. 
Iga asja jaoks on aeg. Aeg sündida, aeg surra. Inga ja laste jaoks oli see viimane kätte jõudnud. Liialt vara! Meil oli olnud aega armastada, koos naera, elada. Liialt vähe! 
Nüüd on aeg, minu aeg … Aeg vihata, aeg otsida, aeg rebida, välja kitkuda, maha kiskuda ja tappa. Nüüd on aeg sõjaks taeva all.“ (lk 142)

„Ma olen õppinud eluga edasi minema. Sest meeldib see meile või mitte ka kõige suuremate personaalsete tragöödiate järel elu läheb edasi. Taevas ei kuku alla, maailm ei saa otsa, kui sinult võetakse inimesed, keda sa armastad. Vaatamata vastupidisele tundele, ei ole see kogu maailma kurbus ega lein, mida sa koged. Sa võid oma elule kriipsu peale tõmmata. See on sinu valik. Sa võid oma elu edasi elada – ei, sa võid läbi elu kulgeda ilma tegelikult elamata, olles keskendunud oma kaotusele ja valule. Seegi on valik. Ja sa võid leinast vormida midagi sootuks uut. Elu läheb edasi isegi siis, kui sa maandud pärast persseläinud eksperimenti hullumajas. Ka selliste asjadega on võimalik elama õppida. Ühel või teisel viisil.“ (lk 198-199)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar