18 mai, 2018

Jim Butcher - Hull kuu (2018)


Peale “Droonide mängu” oli valida, kas lugeda edasi eesti raskemat ulmet või lasta peal puhata meelelahutusega. Valisin siis Butcheri - ja tõepoolest, vahelduseks on fantasy action igati hea.

Lugu siis sellest, et Chicagos on juhtunud mitmeid koletuid mõrvasid. Peale esimese raamatu sündmusi on toimunud Dresdeni ja politsei eriosakonna vahel suhete jahenemine (mille tagajärjeks on Dresdeni ühe peamise sissetuleku kadumine), aga nüüd viimaks kutsutakse ta kuriteopaiku inimjäänuseid uurima. Aga siis viskab omakorda kohale ilmunud FBI nii Dresdeni kui eriuurija sündmuspaigalt välja - mees jõuab küll mõista, et koletu mõrva on põhjustanud libahundi tegevus (ja nagu öeldud, selliseid südameidtarretavaid roime mitme nädala jooksul õige mitmeid juhtunud).

Asja edasi uurides avaneb Dresdenile õige kummastav nurgake Chicago põrandaaluses elus, nimelt on linnas nii mõnigi rühmitus, kes on õige libahundilike kalduvustega. Aga see pole muidugi kõik - niisamuti on Chicagos peitunud tõeline loup garou… ja veel mõnigi sutekskäija. Tulemuseks on siis üpris ohjeldamatu vägivallaga täidetud paar päeva, kus libahundid tapavad üksteist ja inimesi ning üks politseijaoskond hävineb libahundiks muutumise tagajärjel. Kõige nende madinate juures on ühiseks joonekssee, et ikka satub Dresden sündmuste keskpunkti ja seetõttu peab keegi (olgu ta siis hea või paha!) teda üha rängemalt ja rängemalt vigastama. Aga võlur ei anna alla, tema ülesandeks on maailma päästa.

Nagu näha, tekst ei paku just palju mõtlemis- või samastumisainest - peamine, et kangelane sümpaatseks mõelda ja ta tegemistele pöialt hoida. Vähemalt hea seegi, et kui Butcheriga samal alanud Steven Brusti tõlgetest lugemisest otsustasin loobuda, siis Butcheriga võiks võimalusel vähemalt kolmanda raamatuga jätkata.

ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar