03 mai, 2018

K Arsenault Rivera – The Tiger’s Daughter (2017)


Väheke ebatraditsiooniline fantasy, selles mõttes, et kangelasteks on kaks teineteist armastavat naist (lühijuttudes tavaline nähe, aga laiatarberomaanides just mitte). Nagu ka nende kangelaste legendaarsetel emadel oli erinevaid tundeid üksteise vastu – kuigi nad hiljem olid abielus ning muuhulgas sünnitasid need kangelastest tütred. Nii emad kui tütred pole mingid tühipaljad ülikud või muidu lihtrahvast esilekerkivad kangelannad – nad esindavad selle fantasy-maailma kahe generatsiooni vägevaimaid sõjanaisi, tõelised vägivallainglid (no muidugi, ingliteks on neid raske ka kaasaegsetel pidada). Nii on tütardel päris karm ülesanne olla oma emade väärilised – aga kas nad sellega tõeliselt hakkama saavad, eks see selgu järgnevates raamatutes.

Tegemist on idamaissesse maailma paigutuva fantasyga (minule kangastusid Hiina ja Mongoolia; eks raamatus on olulisel kohal müür, mis ehitatud võõraste peatamiseks), kus segunevad õige mitmel viisil patriarhaatlike ja matriarhaatlik kord. Kui nö Hiinas on patriarhaat koos matriarhaadi joontega, siis nö Mongoolia rändhõimudes on vägagi patriarhaatlik matriarhaat, kus naised ongi nö võimu- ja vaimukandjad, nad on vägevaimaid sõdalased; meeste rolliks on olla lihtväelaseks ja sugutajaks (mistõttu paarisuhted on õige vabameelsed; peamine, et abikaasa otseselt peale ei satu. Kuigi – sealsed rändhõimude teadjanaised on sõja ja taudi järel vähenenud meestehulga pärast leidnud muuhulgas viisi teostada kunstlikku viljastamist).

Seda teost võiks ehk nimetada kiriromaaniks ehk siis üks kangelanna on kirjutanud tihedad mälestused oma ja ühisest minevikust; neid loeb see hiinalaadse riigi keisrinna – miks see nii on, selgub kenasti raamatu lõpuks. Kuidas nad olude sunnil ja kiuste kasvasid sellisteks vägevateks sõdalasteks; millised värelevad tunded kaasnesid esimeste kehaliste kontaktidega, milliseid seiklusi nad tiinekatena läbi elasid ja kuidas nende armastus õide puhkes. Ja mis kaasnesid kangelastegudega – nimelt on selles maailmas inimestest toituvad deemonid, mis üha aktiviseeruvad … sest nendega on raske võidelda. Nimelt see deemonitapmisel erituv deemoniveri seline pahatahtlik vedelik, et inimeste haavadele sattudes nakatavad inimesed ja need muutuvad nelja päeva möödudes omakorda deemoniteks. Ning noorte neidude esimesel deemoniretkel lähebki midagi väga nihu, üks neist nakatub deemoniverega ja tulemuseks on … veider mutant. Aga ega see armastust katkesta.

Eks raamatu võlu ja valu ongi see neidude armastuslugu ning nende päritolust tulenevad kohustused ja piirangud (ühest peab saama keisririigi valitseja, teisest oma hõimu juht) – sa oled suguvõsa mängukann, mille abil peaks saama rahvast valitseda. Muidugi on tegu erinevate süsteemidega – nö hiinalik keisriroll, teiseltlpoolt rändrahva liidri kohustused. Rändrahva puhul on naised hõimu alustalad (kuigi see liidrivärk on eelkõige päritav), hiinalikus pooles on eelkõige keisripere, kus järglasteks sobivad nii mehed kui naised (siinses raamatus on oluline, et eelnev keiser ei suutnud pärijat sigitada, mistõttu pärijana nähti meie kangelannast vennatütart – kes oma rolli teades oskas onule õige tüütuks pinnuks olla).

Aga peale selle keskaegse idaamise maailma intriigide ja võitluste on see romaan ka kahe noore naise teineteise leidmise lugu. Ehk siis kuidas tüdrukutest sirguvad võimekad tiinekad, kes viimaks julgevad oma tundeid jagada ning kirge kogeda. Nii võiks mõelda, et selles romaanis on ühendatud nii fantasy kui paranormal romance’i kauneimad jooned, mis võiks raamatut lugema tuua mõlema stiili austajad; üheltpoolt saab kokku fantasy verisem pool ja teiselt poolt paranormal romance’i alternatiivsem suund. Kusjuures, tegu pole üldsegi halva seguga, vahelduseks on päris hea kogeda julmade intriigidega LGBT draamat – et tegu on sissejuhatusega romaanisarja, siis läheb siin hulga auru maailma kirjeldamisele, aga paistab, et ees ootab üks apokalüptilises võtmes mõõduvõtt.

„And so I wrapped my arms around you. So I held you in my arms as mend hold women, as Grandfather Earth held Grandmother Sky. And as Tumenbayar loved Batumongke, as O-Shizuru loved O-Itsuki, so did I love you.Yes, Shizuka. The sky is full of stars beyond number, each one representing a life. And yet in all those lives beyond number, in all those millions of years lived by those before us, in all their shared experience, none have loved so thoroughly as we.When our lips met, the stars grew jealous of us. I cannot begin to tell you how it felt. How my whole body rang with the sound of temple bells.“ (lk 211-212)

Raamatu lõpetab eraldiseisev lugu sellest, kuidas noorte kangelannade vanemad tuttavaks said – eks see selline informatiivne lisalugu ole, otseselt kirjanduslikku mõjuvust just pole, aga eks taustalugu saab selgemaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar