01 mai, 2018

Ursula K. Le Guin - The Dispossessed (1974)

Le Guinilt on aastate jooksul eesti keelde tõlgitud päris mitu raamatut, sealhulgas peaaegu kõik tema varased Haini tsükli romaanid - ainsaks erandiks sarja kuues romaan "The Dispossessed".

Raamatu peategelane on Shevek, füüsik planeedilt Anarres, kes püüab luua järgnevust ja samaaegsust (sekventsiaalset ja simultaanset aega) ühendavat üldtemporaalsusteooriat. Anarres on planeedi Urras kaksikplaneet või kuu, mille on asustanud Urraselt põgenenud anarhosündikalistid, visionäär Odo järgijad. Olud kõrbesel Anarresel on võrdlemisi kitsad, kuid see-eest väga võrdsed ja vabad - vähemalt pealtnäha. Tegelikkuses avastab Shevek, et pealtnäha reegliteta ühiskonda on järjest enam hakanud harjumuste ja kommete tasandil valitsema hirm kõige uue ja tundmatu ees, mis ühelt poolt sunnib anarreslasi ennast kõigest välisest isoleerima, teisalt aga surub maha uusi ideid. Lootuses olukorda muuta, võtab ta vastu kutse kolida naaberplaneedile Urrasele, et seal innovatsiooni suhtes vähem vaenulikus õhkkonnas oma töö lõpule viia. Urras meenutab meie planeeti 1970. aastatel: seal on palju väikseid riigikesi ning kaks domineerivat võimu - viktoriaanliku Inglismaa moodi kapitalistlik A-Io ja sotsialistlik Thu, kes romaanis muuhulgas ühe Vietnami sõja moodi konflikti suudavad maha pidada. Shevek loodab oma füüsikateooria abiga Urrasel revolutsiooni põhjustada, ent on sunnitud ühel hetkel tõdema, et kõike, mida ta teeks, kasutataks seal ainult omakasupüüdlikul eesmärgil, mis sunnib teda lõpuks üles otsima tulnukad - tsükli teistest romaanidest tuttavad hainlased ja maalased (terranid) - ning jagama nendega oma teooriat, mis nähtavasti võimaldab luua haini tsükli jaoks olulise seadme, "välisaatja" (ansible, mis vajaks tõesti paremat tõlget).

Romaan mõjub tänapäeval kohati anakronistlikuna. Ühelt poolt põhjustavad seda muidugi ilmsed paralleelid külma sõja aegse maailmaga. Anakronistlik on meie jaoks ka kasutatav tehnoloogia (telefonid, tavapost jne). Kohati mõjub raamat nõnda ulme asemel suisa aurupungi stiilis minevikufantaasiana. Harjumatuna mõjuvad ka toona levinud võtted. Klassikalises "kõvemat laadi ulmekirjanduses kohtab väga sageli sellist asja, et kui on vaja kedagi-midagi näidata teistsugusena, siis kujutatakse teistsugusena tervet planeeti. Sellel planeedil ei ole erinevaid riike, kultuure, isegi erinevaid isiksusetüüpe mitte; on ainult inimesed (isegi mitte mingit kummalisemat laadi kosmoseolendid), kes on kõik X moodi. Kui see kõik toimuks olevikus planeedil Maa, siis võiks seda nimetada orientalismiks, aga kuna see nii ei ole, siis võib sarnast kirjutamisstiili nimetada orbitalismiks. Sama lugu on ka siin, kuigi Le Guinil on harjumusliku X ja Y asemel kolmnurk A-Io - Anarres - Thu. Edasi mahendab pilti see, et anarreslasi pole tegelikult nii väga palju. Aga põhiline on hoopis see, kuivõrd veenvaks suudab Le Guin anarhistliku utoopia kirjutada. Anarres ei ole täiuslik ja igav; see on problemaatiline ja seetõttu ääretult põnev. Inimesed ei ole seal kaugeltki täiuslikud; mõned on tüütud, teised suisa kaabaklikud. Olud on kitsad (ja tolmused), vahepeal tuleb taluda isegi nälga. Tagatipuks on märkamatult tekkimas uuendusi tõkestav bürokraatia. Anarres on seega küll utoopia, kuid võrdlemisi nukker utoopia. Aga sellele vaatamata on ta, kurat võtaks, selline utoopia, kus päriselt tahaks elada, kuna ta ei ole mitte rändajast maha jääv pilt (nagu More'i, Baconi jt utoopiad), vaid elav ja nähtavasti ka arenemisvõimeline organism.

"The Dispossessed" on umbes nagu biitlite muusika. Seda lugedes on pidevalt mingi deja vu tunne - kuni aru saad, et kõik on lihtsalt sealt nõnda palju varastanud. Sest varastada on sealt palju, kõigile! Erinevaid liine ja teemasid on lihtsalt nii tihedalt: juba mainitud utoopilisele anarhismile veel seksuaalsus, feminism, teadlase vabadus ja eetika (muuseas, Shevek on üks veenvamaid teadlasi ulmekirjanduses üleüldse) - ja kõige tähtsamana ilmselt inimese vabaduse küsimus kõige üldisemal tasandil. Nii et kui reaalide tasandil mõjub raamat natuke iganenuna, siis ideelisel tasandil on ta nii tänapäevane kui vähegi olla saab. Soovitan seega lugeda kõigil, korduvalt, ja mõtiskleda, lõputult.

2 kommentaari:

  1. PS: et varastamisjutt ei jääks pelgalt tühjaks sõnakõlksuks, siis on mu meelest näiteks Kim Stanley Robinson päris suure osa oma Marsi-triloogia põhilistest ideedest laenanud just siit.

    VastaKustuta
  2. Nagu Lutsu raamatukogus ORi sarja sünnipäeval sai räägitud, on raamat avaldamisplaanis. Hetkel küll veel copyrighti-kõnelused käivad, nii et ei saa 100% kindlalt lubada, aga loodame parimat.

    VastaKustuta