Linda Nagata - The Martian Obelisk (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year, 2018)

Järjekordne Locuse lühiloo nominatsioon. Kui Buckelli tekst oli niisugune … modernse tunnetusega, siis see lugu võiks olla nö vana-hea-ulme, mille eesmärgiks pole lugeja sandistamine, vaid talle …. Lootust süstida.

Peale mitmesuguseid inim- ja looduskatastroofe on inimkond liikumas vältimatu allakäigu poole. Kunagi alustatud Marsi maasarnastamine on ressursside puudusel lõpetatud, ning sinna taritud tehnika seisab niisama. Kõrgelennuline rikkur mõtleb nende abil Marsile endale ja inimkonnale nö surematu mälestusmärgi vormida – ta palkab arhitekti, kes esitab projekti, kuidas valmistada miljoneid aastaid Marsi oludele vastupidav obelisk, mille valmistamiseks kasutatakse Marsile toimetatud kaugjuhitavaid roboteid ja materjale.

Noh, aastate jooksul obelisk kerkibki ja olukord Maal üha halveneb (aga siiski pole täielikku korralagedust). Aga siis korraga juhtub Marsil midagi kummalist – ühest sinna rajatud asundusest (neli tükki on neid kokku) on liikunud hiiglaslik transpordirobot tuhandeid kilomeetreid ja otsejoones obeliski poole. Kas on tõesti võimalik, et seda robotit juhivad viimased elus kolonistid (kellega on side ometi mõni aeg tagasi katkenud)? Või sealne tehisintellekt on mingil moel segi pööranud ja püüab seda obeliski teokiirusel rammida? Eks siis … selgub.

Nagu öeldud, on siin selline … ettevaatlik optimism, et kui ikkagi teha õigeid asju, siis selle suunas võib mõnigi üllatus lahvatada. Kena inimlik tekst, aga noh … klassikaline. Kui soovi, saab seda Tori lehelt lugeda.

„He looked at her over his shoulder. „So you are willing to sacrifice the obelisk? It was everything to you yesterday, but today you’ll just give it up?“„She drove a quarter of the way around the planeet, Nate. Would you ever have guessed that was possible?“„No,“ he said bitterly as he turned back to the window. „No. It should not have been possible.!„There’s a lesson for us in that. We assume we can see forward to tomorrow, but we can’t. We can’t ever really know what’s to come – and we can’t know what we might do, until we try.““ (lk 69)