Et hiljuti avaldati Locuse nominatsioonid, tekkis mõningane huvi, et
millised tekstid siis kandideerivad. Üks lühilugude nominentidest on see
Buckelli lugu, mille puhul on tegemist kõvaulmega ja esitab omamoodi väljakutse
Asimovi robootikaseadustele – ehk siis robot peab inimest aitama ja ei tohi ta
elu ohtu seada.
Loos on kaks konksu – esiteks, mis juhtub, kui see aitamist nõudev
bioloogiline olend on üks paras sitapea (okei, see on iseenesest tavapärane
konks). Teine konks on selles, et mis siis, kui roboti juured on õige
inimlikud, digitaliseerimise tagajärjel on koopiaid küll ja küll ning kunagise
inimese eesmärgiks oli saada palju reisida – inimkehal tulevad viimaks piirid
ette, aga miski digikogu võib ideaalis lõpmatult erinevates kosmoselaevades
pendeldada (sellest siis loo pealkiri). Ehk siis Buckell on vett seganud
robootikaseadustega ning Asimov kindlasti naerataks õnnelikult, et talle senini
tähelepanu pööratakse (tõsi, see et robot tahab pääseda niisugusest kohusest …
paneb ehk kukalt kratsima).
Millegipärast olin justkui eelnevalt kuskilt lugenud, et tegemist on
humoorika tekstiga – võibolla on mul pikad juhtmed. Vähemalt ei ehita Buckell
rajaniemilikke õhulosse. Teksti on võimalik lugeda Lightspeedi lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar