K. J. Parker – Sharps (2012)

Parker & Holt on meeletult produktiivne autor, mis teeb muidugi ettevaatlikuks toodangu võimaliku kvaliteedi suhtes – aga kuivõrd erinevates antoloogiates kohatud jutud on enamasti head või väga head lugemiskogemused, siis pidi paratamatult hambaid kiristama ja mõne romaaniga tõtt vahtima.

Lugu on siis sellest, kuidas kaks riigikest (Scheria ja Permia) on aastakümneid sõjas olnud, ning enne kummagi riigi kokkuvarisemist siiski rahu sõlminud. Nüüd mõned aastad peale sõja lõppu on mõlemad avastanud, et see rahu on tegelikult päris hea. Scheria poole kavalpead otsustavad rahu Permiaga veel kindlustada (sest neil on soov saada veretult enda võimusesse kahe riigi vaheline demililtariseeritud tsoon, kus peaks paiknema mitmeid maavarasid – eks sama soov on Permia valitsejatelgi) ning selleks saadavad nad naaberriiki hea tahte märgiks neli mõõgavõitlejat, et nad saaksid mõõtu võtta sealsete parimate võitlejatega (kumbki maa on üpris vehklemishullud, ainult et … variatsioonidega, mis muidugi tekitab kummaski pooles segadust).

Kuid … kauaaegsete vaenlaste maale minek näib paraja enesetapumissioonina – kui nad seal mingi jama kokku keeraksid (nt tapaks mõõduvõtmise käigus vastase), võiks püssirohutünn taas plahvatada. Mida muuhulgas soovivadki osad Scheria ülikud, kel jäi sõjaga rikastumine pooleli. Ja eks see missioon sinna naaberriiki kulgebki üle kivide ja kändude, seal ootab neid ees … mitmesugune vastuvõtt; muuhulgas kaasneb Permias siseriikliku olukorra ohtlik pingestumine (sest millegipärast mõrvatakse nende reisi saatel mitmed kohalikud poliitikasuurused), mis võib tipneda kodusõjaga … mis annaks niisiis võimaluse Scheria sõjahulludel uuesti sõda alustada. Millele aga järgneks kindlasti omakorda konflikt nende kahe riigi suure naabriga, mille võimu alt nad kunagi iseseisvusid ja mis senini rohkem või vähem varjatult sekkub kummagi riigi valitsemisse kas siis palgasõdurite (Permia muuhulgas võitleski eelkõige palgasõdurite abil) või panganduse abil (nojah, Scheria pangahärrad teevad õige hämaraid tehinguid).

Kuueliikmeline reisiseltskond (lisaks vehklejatele on veel mänedžer ja … riiklik esindaja) on igati kirev segu sõjaveteranidest (kel on oma kana kitkuda endiste vaenlastega) ja erinevatest aadlivõsudest, keda on ühel või teisel viisil sunnitud selle missiooniga ühinema. Ja nagu mõne aja pärast selgub, on mitmel neist oma salaülesanne, mida Permias teostada … mille tulemuseks võiks siis muidugi olla sõja taaspuhkemine.

„Why do you ask? Do you think it’s likely? Another war, I mean.“ 

„It’s the sort of ridiculous thing that tends to happen,“ Addo replied quietly. „I mean, apart from few people like my father, nobody wants it. It’ll do great deal of harm, almost certainly the end of Permia and quite possibly Scheria as well. A great many people will die, and a lot more will be left crippled for life; oh, and we can’t afford it, so we’ll all be dirt poor for generations to come. So yes, on balance, I think it’s practically inevitable.“ (lk 306)

Tekst jookseb igati lobedalt ning nagu ikka, tegemist on Invincible Sun maailmaga. Muuhulgas on Permiat mainitud (kui terasetarnijat) hiljuti „Book of Swords“ antoloogias ilmunud loos – aga kas tegemist võiks olla enne või pärast „Sharps“ toimumise aega juhtunud sündmusega, ei saa kahjuks aru. Eks muidugi tekib vaikselt tahtmine mõista, milline see Invincible Sun maailma geograafia õieti on, eks selleks tuleks mulle kättesaadavad tekstid kronoloogiliselt läbi lugeda.

Aga jah, Parkerile omaselt on siingi romaanis hulganisti musta huumorit ja kõiksugu kelmuseid (mitte et ma oleksin eelpool suurt neid maininud); tegu on kui Abercrombie Esimese Seaduse maailma vähe tsiviliseerituma variandiga. Üleüldse puudub üleloomulik värk, tegemist on kõigest väljamõeldud maailmas toimuvate elust suuremate seiklustega. Ehk siis kvaliteetne meelelahutus kui selline (no muidugi võiks soovi korral otsida paralleele suurriikide ja üleilmsete korporatsioonide kõiksugu mahhinatsioonidega).