Parker & Holt on meeletult produktiivne autor, mis teeb muidugi
ettevaatlikuks toodangu võimaliku kvaliteedi suhtes – aga kuivõrd erinevates
antoloogiates kohatud jutud on enamasti head või väga head lugemiskogemused,
siis pidi paratamatult hambaid kiristama ja mõne romaaniga tõtt vahtima.
Lugu on siis sellest, kuidas kaks riigikest (Scheria ja Permia) on
aastakümneid sõjas olnud, ning enne kummagi riigi kokkuvarisemist siiski rahu
sõlminud. Nüüd mõned aastad peale sõja lõppu on mõlemad avastanud, et see rahu
on tegelikult päris hea. Scheria poole kavalpead otsustavad rahu Permiaga veel
kindlustada (sest neil on soov saada veretult enda võimusesse kahe riigi vaheline
demililtariseeritud tsoon, kus peaks paiknema mitmeid maavarasid – eks sama
soov on Permia valitsejatelgi) ning selleks saadavad nad naaberriiki hea tahte
märgiks neli mõõgavõitlejat, et nad saaksid mõõtu võtta sealsete parimate
võitlejatega (kumbki maa on üpris vehklemishullud, ainult et … variatsioonidega,
mis muidugi tekitab kummaski pooles segadust).
Kuid … kauaaegsete vaenlaste maale minek näib paraja enesetapumissioonina –
kui nad seal mingi jama kokku keeraksid (nt tapaks mõõduvõtmise käigus vastase),
võiks püssirohutünn taas plahvatada. Mida muuhulgas soovivadki osad Scheria
ülikud, kel jäi sõjaga rikastumine pooleli. Ja eks see missioon sinna
naaberriiki kulgebki üle kivide ja kändude, seal ootab neid ees … mitmesugune
vastuvõtt; muuhulgas kaasneb Permias siseriikliku olukorra ohtlik pingestumine
(sest millegipärast mõrvatakse nende reisi saatel mitmed kohalikud
poliitikasuurused), mis võib tipneda kodusõjaga … mis annaks niisiis võimaluse
Scheria sõjahulludel uuesti sõda alustada. Millele aga järgneks kindlasti
omakorda konflikt nende kahe riigi suure naabriga, mille võimu alt nad kunagi
iseseisvusid ja mis senini rohkem või vähem varjatult sekkub kummagi riigi
valitsemisse kas siis palgasõdurite (Permia muuhulgas võitleski eelkõige
palgasõdurite abil) või panganduse abil (nojah, Scheria pangahärrad teevad õige
hämaraid tehinguid).
Kuueliikmeline reisiseltskond (lisaks vehklejatele on veel mänedžer ja …
riiklik esindaja) on igati kirev segu sõjaveteranidest (kel on oma kana kitkuda
endiste vaenlastega) ja erinevatest aadlivõsudest, keda on ühel või teisel
viisil sunnitud selle missiooniga ühinema. Ja nagu mõne aja pärast selgub, on
mitmel neist oma salaülesanne, mida Permias teostada … mille tulemuseks võiks
siis muidugi olla sõja taaspuhkemine.
„Why do you ask? Do you think it’s likely? Another war, I mean.“
„It’s the sort of ridiculous thing that tends to happen,“ Addo replied quietly. „I mean, apart from few people like my father, nobody wants it. It’ll do great deal of harm, almost certainly the end of Permia and quite possibly Scheria as well. A great many people will die, and a lot more will be left crippled for life; oh, and we can’t afford it, so we’ll all be dirt poor for generations to come. So yes, on balance, I think it’s practically inevitable.“ (lk 306)
Tekst jookseb igati lobedalt ning nagu ikka, tegemist on Invincible Sun
maailmaga. Muuhulgas on Permiat mainitud (kui terasetarnijat) hiljuti „Book of
Swords“ antoloogias ilmunud loos – aga kas tegemist võiks olla enne või pärast
„Sharps“ toimumise aega juhtunud sündmusega, ei saa kahjuks aru. Eks muidugi
tekib vaikselt tahtmine mõista, milline see Invincible Sun maailma geograafia
õieti on, eks selleks tuleks mulle kättesaadavad tekstid kronoloogiliselt läbi
lugeda.
Aga jah, Parkerile omaselt on siingi romaanis hulganisti musta huumorit ja
kõiksugu kelmuseid (mitte et ma oleksin eelpool suurt neid maininud); tegu on
kui Abercrombie Esimese Seaduse maailma vähe tsiviliseerituma variandiga.
Üleüldse puudub üleloomulik värk, tegemist on kõigest väljamõeldud maailmas
toimuvate elust suuremate seiklustega. Ehk siis kvaliteetne meelelahutus kui
selline (no muidugi võiks soovi korral otsida paralleele suurriikide ja
üleilmsete korporatsioonide kõiksugu mahhinatsioonidega).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar