29 juuni, 2018

Michael Swanwick - The Bordello in Faerie (The Dog Said Bow-Wow, 2007)


Lõbusalt riivatu lugu lihtsameelsest töömehest, kes otsustab külastada teisel pool jõge asuvat haldjate bordelli. Viimaks juhatatakse ta sellesse salajasse kohta, seal saadetakse ta rohelise ukse taha, kus ootab eriskummaline naisolend ning hullatakse rahulduseni. Ja saab selle eest kuldmündi, ning kuna nüüd on tal haldjanaudingutest hammas verel, hakkab ta tihedamalt seda bordelli külastama, saades sealselt mänedžerilt ülesandeks rahuldada erinevaid naisolendeid. Kõik on vahva, kuigi nii mõnigi olend oma soovidega on … pähkliks ning kui need naised ei kohtleks inimesest külalist nii … ülbelt ja alandavalt.

Noormehele mõjuvad ta voodiseiklused niivõrd narkootiliselt, mistõttu sel on omakorda üsna halb mõju ta igapäevaelule, enam ei edene töö ning haldjakepi kõrval on inimesed võrdlemisi vähepakkuvad – no neil on näiteks vaid kaks rinda, samas kui mõnel olendil on neid koguni kuus (nagu Swanwicki järgmisi lugusid kogedes selgub, on kolm paari jalgu või rindu … talle üsna kinnismõtteline). Töökaaslased (kel on samuti olnud kogemusi haldjabordelliga) juba veavad kihla, millal nad mehe päriselt haldjamaale kaotavad; ka bordellipidaja (ülbe kuue silmaga päkapikk!) on kindel, et peagi on mees nende (ehk siis naudingute nimel oma hinge müünud). Aga kas ikka läheb nõnda?

Lugu võiks nimetada lõbustotakalt riivatuks, asjad, mida see totuke nende nurjatute haldjate seltsis läbi elab … paras orgia, raisk. Vürtsi lisab seegi, et kuuesilmne bordellipidaja kasutab rõveduste väljendamiseks soome keelest pärit väljendeid, see annab tekstile kuidagi eriliselt nurjatu või ehk liiderliku kõla. Vahva värk.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar