N. K. Jemisin – Viies aastaaeg (2018)

Romaani võiks nimetada tektoonika-fantasyks, igal juhul on siin kõvasti tegemist kõiksugu geoloogiliste protsesside möllamistega – seda õnneks mitte kontemurdvalt kirjapanduna (mis protsessid ja mis viies aastaaeg, need on vast üldteada värgid ja ei hakka siin postituses üle kordama), vaid … omal moel ängistav-põnevalt. No ja kuivõrd tegu on tektoonikaga, võiks edasi mõelda cli fi’le, sest et mõnigi katastroof-kataklüsm tuleneb inimtegevuse tagajärgedest (veidi kahju, et pole lugenud neid James Lovelocki Gaia-teooriaid), nii võiks seda raamatut lugeda ka kui hoiatusromaani.

Kõlab vast jumalavallatult, aga Jemisini kirjutusviis meenutab mõneti mu kujutluste Triinu Merest (et siis jutt pole reaalsest autorist ega isikust, vaid autorist, mis kirjutab mu … fantaasias (?)), kes kirjutaks niisugust fantasyt – aga arvatavasti oleks Merese peategelane veel okkalisema hingeeluga. Igal juhul, romaani peategelane pole miski kaunishing, kes tõttaks lillelt lillele – ei, ta on ärgas ja inimlike vastuoludega, kelle reageeringud võivad vahel panna pead vangutama, aga selline see elu ongi. Raamatu tegelased võiks jagada neljaks – inimesed, orogeenid, kivisööjad ja Maa; ehk on tegu omamoodi arenguetappidega? Ehk kes need erivõimetega orogeenid õieti on (tegemist on inimestega, kuivõrd saadakse järglasi tavainimestega), ja kivisööjad, mis wtf olendid need veel on. Eksole.

Romaani tegevustik kulgeb kolmes ajas, mis kirjeldavad peategelase kasvamist … järgmise romaanini (mis loodetavasti on samuti tõlkimisplaanis!), kust on siis oodata kõrgelennulisemat tulevärki – ehk siis mida hakkab peategelane peale selle tektoonilise jamaga (hirmus, hirmus viies aastaaeg on alanud!), mille on põhjustanud … põhjustanud mitmed reageeringud, mille tagapõhi paljastub ehk triloogia järgmistes osades. Ja see seltskond, mis lõpuks ta ümber koondub (ikkagi quest, eksole) … no näis, mis kasutus ja millised motiivid neil õige on; igal juhul ei saa öelda, et nad kindlasti truult peategelast ja tema eesmärki teeniksid.

„Ta sikutab kuhjast välja puntra loomasööta hobuste jaoks, kallab neile joomiseks puldanämbrisse veidi vett, silmitseb nende pabulahunnikut ja mõtleb selle kühveldamisele üle suurtee ääre, et mitte lõhna tunda.“ (lk 108) – huvitav, et tegelikult ei tule ette, et niisugustes raamatutes räägitakse ratsutamiseks tarbitavate loomade sitast ja selle haisust.