Gaimani üks varasemaid tekste on
paroodia noiri ainetel (hiljaaegu püüdis üks eesti kirjutada paroodiat samal
teemal). Niisiis, detektiiv palgatakse uurima surmajuhtumit, mis tellija
arvates oli tegemist mõrvaga - ametlikult nii ei arvata; kuritegelike
ambitsioonidega ohver kukkus ise müürilt maha. Seetõttu satub detektiiv
kõiksugu sasipuntrasse ja tõepoolest, ta avastab et surm oli vägivaldne ja
sellega olid seotud mitmed olulised tegelased, kellega tal olnud erinevad
kokkupuuted…
Kerglane lugu (no eks paroodia
puhul paratamatult eeldada, et nii mõnegi olukorra läbimängimine on õige
kergemeelselt teostatud), mis mõneti justkui sobiks mõne kaheksakümnendate
briti sketšisaate käsikirjaks. Tekst teeb mitmeid järske jõnkse ja ootamatuid
lahendusi, samas ei saa öelda, et… oleks tuntavalt gaimanlik tekst, eks nii ole
võimelised mitmed autorid kirjutama. Kuid ega Gaimani Sherlocki-lugu ka just
eriline pärlike olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar