Chinua Achebe - Kõik vajub koost (2018)

Väga hea romaan, pole küll Amos Tutuola laadis mütoloogiline quest, kuid selline … etnograafiline ülevaade Aafrika ühe kandi koloniseerimisest ja ristiusustamisest, ning ühtlasi peategelase traagiline elulugu. Igbode tollane ühiskond pole kindlasti midagi sellist, mida tagantjärgi idealiseerida, miskist võrdõiguslikkusest pole näiteks haisugi, aga samas see ühiskonna toimimine on omal moel kindlasti põnev. Ja muidugi see vaade uskumuste maailma, see on huvitav.

Romaani peategelane Okonkwo on karmi käega perekonnapea, kes on end enamvähem nullist üles ehitanud (kuivõrd ta isa oli pigem Tutuola laadis tegelinski). Ta oli nooruses kuulus maadleja ja vägev sõjamees (tervelt viis vaenlaste kolpa ehib ta kodu!), tal on kolm naist koos posu lastega, ta aidad on küllaldaselt kraami täis. Okonkwo on tõusmas peaaegu oma külaühiskonna kõrgeimasse tippu, kui ühe õnnetuse läbi hukkub tema relva tõttu üks klannikaaslane ning ta saadetakse seitsmeks aastaks (kuna tegemist polnud tahtliku tapmisega) külast minema – ta oma läheb perekondsetega ema sugulaste külla, kindla plaaniga oma kodukülasse seitsme aasta pärast naasta.

Asumisel töötab ta enda taas küla austusväärsemate hulka, ainult et … sel perioodil algab seal Nigeeria kandis suurem misjonitöö ja Briti koloniaalvõimu kinnistamine. Uue kirikuga ühinevad eelkõige need, kes senises ühiskonnas olid enamasti põlatud või tähtsusetud. Selle kandi hõimude leplikkust ristijatega põhjustas eelkõige see, et üks naaberküla pühiti enamvähem maa pealt, kui seal tapeti sinna uudistama saabunud valge misjonär. Igal juhul, tekivad mitmed pinged traditsiooniliste uskumuste ja uue võimu vahel; Okonkwo õuduseks ühineb ta vanim poeg kristlaste kogudusega (nojah, põhjused peituvad raamatu algupoolel, kui vanad uskumused põhjustavad õige jõhkraid tegusid) ning mees vaatab jõuetu raevuga pealt, kuidas uus võim ja usk nende traditsioone hävitab. Seitse aastat saab läbi ning Okonkwo naaseb perekonnaga ihaldatud kodukülla … kuid seal on veel hullem olukord. Viimaks põhjustab üks uuskristlane niisuguse konflikti, et külainimesed peavad vastu reageerima ning Okonkwo näeb võimalust valge mehe usu minemakihutamiseks.

Romaan jaguneb enamvähem pooleks – esimeses pooles on see igbode kultuuri kirjeldus, teine pool on nö seikluslikum ning annab edasi vastuolusid vana ja uue vahel. Kui esimeses pooles on ohtralt tõlkija seletusi igbode kultuurist (mis vahvad pärisnimede tõlked!), siis romaani teises pooles on küllaldaselt lahti seletatud kõiksugu piiblitsitaate, mida autor oma tegelaste suhu mugandustega asetab. Au ja kiitus tõlkijale, kes on teksti niisuguste allmärkustega täiendanud!

Eks see omakultuuri kaotamise teema võiks olla eestlastelegi südamelähedane. Huvitav on see, kuidas autor kirjeldab elukeskkonda, kus loodusel on üpris teisejärguline roll – loomadest on juttu kas üksteisele räägitavates mõistulugudes või siis koduloomadega seonduvast. Nö metsikut loodust kohtub üldse harva, see on ehk vahelüliks külade ja põldude vahel. Niisiis pole kindlasti tegu miski looduskeskse müütilise minevikuga – see on artefaktikeskne ühiskond, kus metsik Teine on jäänud religiooni kanda, seda on nii jumalustes kui rohkem või vähem pühalikes kohtades (veidi kummaline on ette kujutada, et suure küla alal paikneb ühtlasi Kuri Mets, kuhu kõiksugu abjekte paigutati – ei kõla just … hügieeniliselt).

Igal juhul, väga tore, et niisugune romaan eesti keelde tõlgiti.

„Ta isa Unoka, siis juba haige mees, ütles talle tol kohutaval saagikoristuse kuul: „Ära heida meelt. Ma tean, et sa ei heida meelt. Sinu süda on mehelik ja uhke. Uhke süda tuleb toime üleüldise äpardumisega, sest selline äpardus ei torgi ta uhkust. Raskem ja mõrudam on asi siis, kui mees äpardub päris üksi.“
Selline oli Unoka oma viimaseil päevil. Tema armastus loba vastu oli kasvanud ühes vanuse ja tervisehädadega. Ja see pani Okonkwo kannatuse sõnulkirjeldamatult proovile.“ (lk 29)

 „Kui nad seal koos seisid, liikus Ekwefi mõte tagasi päevadele, mil nad olid veel noored. Ta abiellus Anenega, sest Okonkwo oli naisevõtuks liiga vaene. Kaks aastat pärast Anenega abiellumist ei pidanud ta enam vastu ja jooksis ära Okonkwo juurde. See juhtus varahommikul. Kuu säras. Ekwefi pidi minema jõe äärde vett tooma. Teel jõele oli Okonkwo maja. Naine astus sisse ja koputas uksele ning mees tuli välja. Juba noil päevil oli ta napi jutuga mees, kes ei raisanud sõnu. Ta kandis naise lihtsalt oma voodisse ning asus pimeduses kobama rüükanga lahtist otsa ta pihal.“ (lk 97)

 „Igal klannil ja külal oli oma Kuri Mets. Sinna olid maetud kõik, kes surid tõeliselt kurjadesse haigustesse nagu leepra ja rõuged. Ka oli see paik, kuhu visati pärast suurte nõidarstide surma neile kuuluvad väekad tootemid. Seega kihas Kuri Mets õudsetest jõududest ja pimeduse vägedest. Just sellise metsa Mbanta juhid misjonäridele andsidki. Nad ei tahtnud neid tegelikult oma klannis näha ja tegid sestap pakkumise, mida ükski terve mõistusega inimene ei oleks vastu võtnud.“ (lk 130)