15 juuni, 2018

Raul Oreškin - Kui ma vananen ... (2018)


Raamatul on hingesugulust Indrek Koffi saja rahva lugudega – ainult et Koffi loovõimaluste risoomi asemel on siin justkui tihendatud lõige narratiivivõimalustest. Seal, kus Koffi säutsudele võiks ideaalis mida iganes peale ehitada, esitab Oreškin üsna kindla ülesehitusega lühijuttude stsenaariume. Kus siis peategelaseks raamatu autori nimeline isik, kes iga teksti puhul elab läbi mitmeid ja mitmeid tulevikuvõimalusi.

Eks selle raamatu pluss ja miinus ole see, et arvatavalt oleks mõnigi isiklikum seik selgem, kui oleks rohkem tuttav Oreškini tegemistega. Noh, minul seda õnne või õnnetust pole, seega saan tekstidele üsna neutraalselt läheneda.

Raamatus on niisiis kümneid tulevikustsenaariume sellest, kuidas minategelane kujutleb vananemist erinevates tulevikes – kindlasti on tegu siin tegu ulmeraamatuga, kuivõrd käsitletavad võimalused kuuluvad üsna selgelt teadusliku fantastika valda (jajah, kõvaulme austajad krimpsutavad küll sellise kergemeelsuse peale põlglikult nina). Nii on siin kõiksugu avatare ja nanovärke ja krüogeenunesid ja võõraid planeete ja inimese digitaliseerimist jne. Tekstid käsitlevad aega mõnekümne aasta ja mõne tuhande aasta kaugele jäävast tulevikust.

Stampsituatsioon on siis selline, et peategelane satub juhuse või uudishimu tõttu olukorda, kus tal läheb midagi väga edukalt (jajah, Voronja galerii kui hüppelaud laia maailma) või ta saab proovid mõnd eriti uuenduslikku teaduslikku läbimurret (nagu eelmises lõigus mainitud võimalused), mille tulemusena toimub siis ta vananemine hoopis meile võõras keskkonnas ja tingimustel. Mis ei tähenda, et minategelane kaotaks või muutuks isiksusega – ei, ikka selline sõbralik seiklushimuline boheemlane, nö vanakoolimees. Muidugi, kõik lood pole üdini positiivsed (või no mõne vaatenurga järgi võltspositiivsed) ja mõnigi tekst on oodatult düstoopiline, aga kõlama jääb pigem siiski selline … hurraa-optimism.

Eks arvatavast selline mänguline lähenemine läheb pigem peale tavakirjanduse kui teadusliku fantastika lugejatele – nagu eelnevalt mainitud, neile on see vast liialt kergemeelne tuleviku lahkamine ja üldse ebatraditsiooniline. Raamatut kaunistavad Marge Nelki illustratsioonid, mis on võrdlemisi kongeniaalsed autori hoiakutega – mis siis omakorda annaks võimaluse mõelda, et lisaks Koffile on Oreškini maailmal ühisjooni Heinsaare loomega.

„Kõik sai alguse Trumpi presidentuuri aastatel. Paljud, kes ei suutnud olukorraga leppida, otsisid väljapääsu – oli neid, kes lahkusid riigist, aga oli ka neid, kes soovisid hoopis põgeneda planeedilt. Soovidel on kombeks täituda ning lahendus tuli lähemalt, kui oleksime osanud arvata. Nagu tellitult pakkus üks teaduskeskus võimaluse end sügavkülmutada, mida paljud ka kasutasid, lootuses parematel aegadel ärgata. See õnnestuski ja kummalisel kombel tõi just krüogeenika areng meie planeedile pika, kauaoodatud rahuperioodi. Omavahel sõjajajalal olevad löökrühmad magasid nüüd kordamööda ning suuremad konfliktid said nõnda juba eos ära hoitud. Ajapikku kujunesid välja koolkonnad ja teaduskeskused, kes suutsid suuremate ja vahel ka väiksemate huvigruppide magamajäämist ette planeerida, et siis need vabatahtlikule või vahel ka sundmagamisele suunata.
Krüogeeniliste protsesside juhtimine muutus aina keerulisemaks, pidevalt analüüsiti tohutul hulgal statistilisi andmebaase, inimrühmade käitumistrende, emotsioonide eskaleerumist sotsiaalmeedias, emotsioonide levimist pärast sügavkülmutamist ja palju muudki, mida esmapilgul polnudki ehk võimalik konfliktiteooriatega seostada. Unekeskustes leidsid tegevust planeedi helgemad pead, seal maksti ulmelisi töötasusid ja see kõik vääris küünlaid. Pikemat rahuaega polnud meie planeet varem kohanud.“ („Kui ma vananen tuhandete aastate pärast, magades“, lk 173-175)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar