Ma ei ole varem Siiga õieti
lugenudki ning loodetavasti on selle luulekogu puhul tegemist miski vahekoguga
vms, sest noh … ei oska loetust kuidagi vaimustuda. Tegemist on niisuguse
maneerliku poeesiaga, kus luuletaja jutustab meile erakordset lugu, mis rullub
lahti läbi tema maailmakogemuse. Ja see siis kenasti esitatud leidlikus ja
löövas kujundite vormis. Noh, nii seitsmekümnendad, eksole. Kõrgelennuline!
Arvatavalt seisnes Siiga võlu
kaasaegsuses ja esinemistaides, mida on muidugi lugejana raske takkajärgi
elustada. Siin toodud luuletus on üks lihtsamaid ja lühemaid lööklaule (ja tuletas meelde niisugused Silueti kaanepildid).
Ilu
Su pilk on ahvatlevalt-ahnelt
pilukil,
Sa oled tõesti kuratlikult ilus
nii.
Ja sama kuratlikult – mitte tühine.
Nii – miskit keelates ja miskit
pakkudes,
ei mängi sa, vaid töötad iidses
rollis:
uus mees on järjekordseks
igaveseks lakmuseks,
kus naine oma võluvust kontrollib
…
Näed, juba hämmeldus … Kuid kainus
käisest sakutab,
mind üles äratab su mõjusast
hüpnoosist.
Kui käsi plikatirts, sa oma
ripsmeid plaksuta –
mu mällu püsima sa kauaks jääd
ses poosis.
Ja ma ei taha, et sa lõhnaks
sibulast
ning tuulaks toas, käsivarrel
mähkmed,
kui noorusarm neil losakil kui
lähker.
Sa minu mälu, tüdruk, jäägi nõnda
– nimetult.
On ilu – tühigi – mu mõistes
eluterve.
Ei ole elu kerge naistel inetuil,
kuid ilusail ei ole sellest kergem.
Nii meeste ilmas, kus ei tunta
vabandust,
kus naised liigitatud üksnes
kahte leeri,
sa hoia naeratades oma uhket
vabadust,
tee silma, naera, ela, koketeeri!
(lk 59-60)
Näe, polegi vist nii halb, et enam 70ndad pole :)
VastaKustutaVõib-olla on huvitav teada, et piltidel on Tallinna Moemaja modell ja filminäitleja Mare Hellaste, hiljem Garšnek. Tema säravamaid osi oli filmis "Me olime kaheksateistkümneaastased" (1965, rež Kaljo Kiisk, operaator Jüri Garšnek).
VastaKustutaAitäh, huvitav teada!
VastaKustutaSellest filmist pole midagi kuulnud.