21 juuli, 2018

Ayn Rand “Anthem”. Audiobooks unleashed (Youtube'i laetud 2016).


Kuuldused on rääkinud, et Ayn Rand on oma põhimõtetelt usin kapitalismi/individualismi eest seisja (või midagi sellist - mis täpsust ühelt kuulduselt ikka tahta) ning Anthem läheb kenasti kõmmdi otse sinna individualismi märklaua pihta.
Ühest küljest kena kollektivistlik düstoopia, kus suisa MINA sõna keelest välja juuritud ja puha ning iga meiena identifitseeruva inimüksuse ainus püha ülesanne on ühist masinavärki käimas hoida ja muud mõtet sel elul polegi peale massilise üksmeele. Ses mida kõik inimesed (mehed?) heaks ei pea ei saa seda ka olla ühele indiviidile eraldi, lihtne ju!
Otse loomulikult leidub aga peakangelane, kes kohe kuidagi ei oska oma sisimas kuulekas mutrike olla ning muidugi leiab ta salapaiga möödunud aegade maailmast, saab oma uhkes üksinduses toime täiesti erakordsete teadussaavutustega ning sõlmib äärmiselt kohatuid sõprus- ja kiindumussuhteid, sooritades ühe venna või õe teistele eelistamise surmapattu.
Ja siis ta oma naiivsuses (10 aastat kooliharidust tubli kollektiiviliikme kasvatamiseks puha maha visatud aeg) arvab, et kollektiivi huvitab progress, mis indiviidide elu kergendaks, aga administratiivselt paraja kaose põhjustaks. No võite isegi arvata, et kumb on ikka olulisem - bürokraatliku masinavärgi sujuv ja plaanipärane toimimine või mingid mugavused või tehnoloogiline progress, mis hästi ära organiseeritud rahvale täiesti üleliigset mugavust ja vaba aega võimaldaks?
Kena iroonia kogu selle egotripi (haha … siseringi nali) juures on muidugi ainus naistegelane - Kuldne (või siis The Golden One). Ayn Rand kirjutas selle loo küll kolmekümnendate lõpus. Aga noh, individualism minu pepu (elagu inglise keele pealetung!) kui kommuun lihtsalt kena 'traditsioonilise' peremudeli vastu välja vahetatakse. Kuldne on õnneks tubli ja korralik neiu, kes esialgu ingividualismi ja mina-sõna eriti muuks, kui oma armastuse ja kuulekuse väljendamiseks ei vajagi, seega kõik on suurepärane, eksole.
Üldiselt olla see lugu kirjutatud ehtsa varase Nõukogude Venemaa kogemuse põhjal. Seega on siin vast omajagu vastureaktsiooni maiku juures. Ideoloogilisust oli lugedes üksjagu tunda, aga samas oli vorm ka nauditav ja meisterlik. Näib, et Ränd oskab luua sellise huvitava poeetilisuse ja jõulisuse segu väljendisus, rääkimata tasemel süžeest. See, et peategelane tõelise Saladusliku Saare kangelasena muudkui aga “veni vidi vici” (praktikas meri põlvini, mitte teoreetiliselt nagu alkoholijoobes) tekitas küll kohati sihukese skemaatilise aateillustratsiooni tunde. Aga teisalt - ega igasugused vähemaatelised raamatud realistlikumad ole. Vabalt leiab pidevalt igasuguseid kasutuskõlblikke Vana Tsivilisatsiooni jäänuseid ning igasugu metsikud kohad on tihtipeale puhas looduse varaait - muudkui aga siruta käsi välja ja … ma ei saa aru, miks meil üldse põllumajandust või külmkappe vaja on?
Ühesõnaga, kokkuvõttes - päriselt oleme me muidugi jõudnud või vähemalt üritame jõuda (või no vähemalt “läänemaailm”) sellise kollektiivsete ja individuaalsete huvide parimate külgede ühendamiseni - või siis kompromissini ja võta sa kinni, kas see siin tähendab näljaseid hunte ja vigaseid lambaid või vastupidi, ja nõnda tundub Randi “MINA, MINA” sellise pisut iganenud lihtsustusena, sest ega’s tsivilisatsiooni hüvedeks lähe ikka rohkem inimesi kui üks vaja, aga samas ei olegi see jutt mõeldud kirjeldama ideaalset maailmakorda vaid hoopis tähelepanu juhtima ühele kindlale väärtusele, aspektile ja selle olulisusele. Noh, umbes nii, nagu oleks raamatusari mingist perekonnast, kus igal liikmel on oma raamat. Tervikpilt perekonnast tuleks siis kui kõik läbi lugeda vms. No ja Anthem on pühendatud ka samamoodi ühele asjale ja nauditavas kirjanduslikus vormis. Nüüd ma enam ei imestagi, et paljud lugejad on Allikat kiitnud. Võimalik, et loen ikkagi need tema klassikud ka läbi. Ja vahele võiks võtta kommunistlikku kirjandust, ei?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar