Ingrid Noll "Kostiliste lõunalaud". Eesti Raamat (2016), tlk Arne Nielsen.

Peategelanna on kahe lapsega üksikema, kes asjaolude arenedes asub pakkuma täiesti registreerimata lõunasöögiteenust reale sõpradele, tuttavatele ja tuttavate tuttavatele. Asusin lugema nagu mõnd Agatha Christie raamatut – kõigepealt koht ja taust ning siis kõik need ükshaaval tutvustatud lõunalised. Igaks juhuks jätad mõnedki ebaolulisena tunduvad seigad ja seosed meelde ja nii edasi ning asud siis süütu romantika ja pereelu argipäeva taustal ootama, et millal ja kes siis lõpuks ära koksatakse, kes juhtumit lahendama asub, lootusega, et lõpuks süüdlase leidmine parajal määral loogiline on aga lõpuni saladuses püsib.

Pinge tekib ja kestab küll, aga tabad end kaasa elamast ootamatutele tegelastele ja asjaoludele ja see, et milline see kõige õigem lõpp nüüd siis olema peaks jääb ka üsnagi lahtiseks. Teatava musta iroonia olemasolus, ka nende samade lugeja ootuste aspektist, ei saa kindlasti kahelda.

Mitte et ma tingimata kohe järgmist Nolli raamatut otsima tõttaks, ent selle lugemiskogemusega ja kõigi nende mõnusate ninanipsudega mu õdukrimiootustele ei jää küll muud üle kui rahul olla. Mulle iseenesest meeldib, kuidas siin headuse ja kurjuse ning argi- ja krimielu hallust kokku miksitakse.

Lisaks aastaaegade hõngu, tõsi küll, sellisel kujul vaid täpselt ühes kohas (ja miskipärast meenutas see koht mulle Ray Bradbury lühijuttu Saadik (The Emissary, kui õigesti mäletan):
“Lapsed tormasid sisse ning tõid kaasa jaheda tuulepuhangu ja punaseks tõmbunud viinapuulehti. Tonja vaimustus nende erksatest värvidest, soonte siredast mustrist, aga ka sõrme all kombatavast nahksest pealispinnast, ja jagas neid dekoratsiooniks lauale.”