06 juuli, 2018

Kersti Kivirüüt – Värav (2018)


Sündmuste Horisont pakub ootamatul kombel nö kvaliteetulme asemel suvist rannakirjandust ehk siis romaani sellest, kuidas Peipsiäärses Meerapalus tegutsevad … kooljad. Mitte et tegu oleks miski ootamatu zombiapokalüpsiga, ei, need kooljad on aastakümneid seal Meerapalu asulas öösiti kondanud ja võimalusel mõne ettevaatamatu soolaukasse kambajõmmiks vedanud (huvitav oleks teada, kui reaalselt on autor kujutanud kohalikku olustikku; kas sinna oleks võimalik korraldada … koolja-ekskursioone). Nagu juhtub ka selle romaani algul, kui kooljad mõrvavad elajalikult pealinnast saabunud riigiametniku, ning selle tagajärjeks on avalikkuse mõneti kõrgendatud tähelepanu (no kuni järgmine sotsiaalmeediat raputav skandaal selle tühjaks imeb).

Aga jah, Kivirüüti romaanis hakkab seda müstilist segapundart lahti harutama Mehikoormas piirivalvurina töötav endine kriminaalpolitseinik, kes kohalike usaldust võites (ja veel ühe inimese abil, keda ei hakka siin paljastama) püüab selgusele jõuda, millega siis õieti tegu on … ja kas sellest rutiinseks muutunud nuhtlusest oleks võimalik vabaneda. Noh, tagajärjeks siis hoogne pärapõrgu ja libasurnutega möll, mis jätkub raamatu lõpuni.

Kivirüüti loome tekitab minus kahetisi tundeid – ühelt poolt on enam kui tore, et etnohorror leiab aset kodumaal, teiselt poolt paneb vähe kulme kergitama, et selle etnohorrori põhjuseks on tegelikult mitte just kodumaised legendid (näiteks see hiljutine bestseller-romaan). Võiks ehk rohkem soome-ugri folkloori usaldada, kui et kõiksugu läänelikest müütidest vunki lisada. Aga see on muidugi üheselt maitse asi, eks omal moel on „Rehepapp“ eesti uskumused senisel kujul üsna tühjaks imenud (ehk siis, midagi värskemat oleks vaja?).

Hiljuti sai imestatud, kui vähe on ilmunud Fantaasia kirjastuse sarjades naisautorite teoseid, nüüd siis ootamatul kombel selline lööv suvelugemine. Elu ei väsi üllatamast. Kiita saab sedagi, et Marge Nelk on sattunud romaani kaanekujundust tegema. Elu ei väsi üllatamast.

„Külmaverelisus laipade suhtes oli Andresel juba ammu välja kujunenud. Ent laip, kes omasoodu ringi tuterdas ja vajadusel elavaid sohu tiris, oli uus kogemus. Igaks juhuks tõukas Andres kooljat. Koolja kea oli külm ja ligane. Vägi, mis elavat laipa püsti hoidis, oli nii tugev, et tõuke peale see isegi ei vankunud. Andres söandas nüüd hakata medaljoni kaelast ära võtma. See osutus ebameeldivamaks, kui ta arvas. Medaljoni kett oli sööbinud läbi kaelanaha koolja kehasse ning kui Andres üritas seda kätte saada, kinnitus selle külge ka tükke koolja poolmädanenud lihast. Ligase ollusega oleks Andres veel toime tulnud, aga ninasõõrmetesse karanud roiskunud liha hais ajas öökima. Ilmselgelt ei mõjunud regulaarsed jalutuskäigud kooljate mumifitseerumisprotsessile hästi.“ (lk 66)

1 kommentaar:

  1. Kersti Kivirüüt ise ütles nii: "Värava" algseks inspiratsioonisüütajaks oli muide see folklore.ee andmebaasist leitud lugu: "Umbes 1 km Kääbassaare talust (Meeksi v. Meerapalu külas) loode suunas asub vana sõjaaegne ühishaud. Kääbas on ümmargune umbes 4 sülda läbimõõdus, keskelt vähe sissevajunud. Kääpa kohal kasvanud põline mets, mida näeme praegugi pehkinud kändudest. Praegu kasvab samal kohal uuesti nülitud segamets. Ka mujal ümbruskonna metsas leiduvat üksikuid, kuid vähemaid kääpaid. Neist kääbastest saanud ka talule nimeks Kääbassaare. Mainit talu on piirat läbipääsmatuist soodest ja on ainukeseks kõrgemaks kohaks ümbruskonnas. Rahvas teab rääkida Kääbassaarest kui endisest mõisast või kindlusest, milline olnud varustatud tugevate raudväravatega. Kui õhtul väravaid suletud, siis olnud see kuulda kolme kilomeetri kaugusele Meerapalu külla. Näib tõenäolisena, et mainit koht on tõesti mingi vana sõjaaegne kindlustus olnud, mille väravate ees sügav kraav olnud, sellest valli-kraavist on säilund vaid üks osa mis moodustab väga sügava tiigi, millist kohalik taluperemees kasutab linade leotamiseks. (Jaan Adoberg, 65. a.)" Ja romaanis leiduvad Tartu surnuaia hauad on samuti olemas. Nii et ekskursioon on võimalik, iseasi, kas romaanis leiduvad tegelased arvavad heaks välja ilmuda...

    VastaKustuta