On väga labast ja stereotüüpidel elavat. On isegi peaaegu head. On sellist nagu see raamat. Ja on nii oivalist, et panna peale silti "noortekas" on lihtsalt tobe.
On ainult hea kirjandus, on kõigile maiuspala!
Mulle meeldis see konkreetne teos väga, ent selge on, et mõned jooned on tal ka teistsugustele inimestele pealeminevad:
* Raamat on kiire. Tegevust jätkub kogu aeg, pidevalt püsib pinge, rütm on kiire. Kuigi vahepeal jätab autor lugejale hingetõmbepause, ei ole kusagil kunagi pikka pinevat ootust, on pidev möll ja seejärel puhkus.
Mis peaks väga sobima kujuteldavale noorele lugejale. On probleeme, palju probleeme, aga nende peal haudumise ja valulemise asemel kas tegeldakse - või ignoreeritakse kuivalt.
Sest mis muretsemine aitama peaks?
* Üldine "vist-läheb-lõpuks-hästi"-õhustik.
Aga mulle ekstra ja väga meeldisid just järgmised asjad:
* läbimõeldult erinevad, isikupärased, päris-tegelased. Mitte mingid stereotüübikuhilad ühe silmahakkava omadusega, mille abil just seda tegelast teistest eristada, vaid PÄRISELT. Nt peategelase ema, väga ülekaaluline varaste boss, kes ise oma käsi ei määri, vaid vahendab ja saab kõigest sotti ja matti.
Mitte nimi ei erista ühte tegelast teisest, vaid nad ONGI täiesti erinevad. Ka arvukalt (vara)teismelisi tüdrukuid-poisse. On jalgpallihuviline karm tüdruk, on dändilik puhaspoiss, on võitluskunstide-ässad, on ...
* Kuidas lapsed käituvad nagu lapsed, mis siis, et nad ühtlasi käituvad kui salaagendid.
12-aastane esimest korda peol ja õllejoomine ja nii paha on pärast, sest ei oska veel piiri pidada. Esimene suudlus pole eriline maagiline moment, vaid lihtsalt - juhtus. Arvutimängud ning karm ellujäämiskoolitus aluspesuväel külmas öös ilma tikkude ja ainsagi varjualuseta kõrvuti.
* Moraalsed ebamäärasused.
Pahadel polegi jõledat lõusta ning pudelit sildiga "mürk" käes, nad on inimesed. Tõeliselt negatiivne on ainult üks tegelane - olgu, kaks - ja nemad ka tegelikult laste pilgu läbi. Kõik (teised) püüavad teha oma parimat - isegi poisid, kes lõikavad vigastatud elusal tuvil tiiva küljest.
* Et ka peategelane pole alati hea, alati tore. Ka tema on kohati ilge ja vahel teeb ta vigu, vahel otse halbu asju. Ei klati kõike ära samuti. Läheb nagu ... läks.
* Üldiselt on lastega tegelevad agendikasvatajad toredad inimesed, kellele saab loota, keda saab usaldada. Kuigi nad ei tee alati meeldivaid otsuseid, peavad nad kokkuvõttes silmas laste heaolu. Selline "maailmale saab enamasti loota, mölakad on selles erandid"-meeleolu, mis on noorte- ja lasteraamatus tore ja kohane.
Oh, oleks see elus ka sedasi ..!
Järje hoidja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar