19 august, 2018

Andy Weir: Artemis

"Põnevusromaan lähitulevikust".
Nii oli raamatututvustuses kirjas. Isegi raamatupoe riiulil oli "Artemis" "põnevike" hulgas.

Jah, muidugi on see põnev raamat, aga kuna tegevus toimub kuu peale rajatud linnas Artemis, võibolla ei ole taoline "põnevik"-kirjeldus KÕIGE pädevam? Aga noh, sõna "ulme" ON paljude lugejate meelest pelutav, nad ei taipa head kirjandust selle alt otsida (ääretul veider minu arust) - võibolla oli mingi mõte "Artemise" turundamisel mitteulmekirjandusena?

Olgu, see selleks. Oluline:
hakkad lugema ja minavormis peategelane pageb, tema skafandrist lekib õhku, kaaslane pakub talle võimalust enda hapnikku kasutada, ent peategelane keeldub, sest ei taha teise õhuvoolikut samuti katki teha, nagu tema oma juba on.
Kuskil ei vihjetki soole, aga lugedes juba mõtlesin, et see on nii väga justnagu-mees minategelane, et ta tõenäoliselt on naine.
Tänapäeval vähegi nutikad kirjanikud on saanud aru, et naised pole mitte "ka inimesed", vaid on inimesed.
Mul oli õigus.
Minategelane on naine.

Lugesin ja nautisin tohutult. Samamoodi, nagu peategelane on inimene oma ajaloo, oma puuduste ja plussidega (kompetentne, alati on rõõm lugeda tegelasest, kes ei "sattu" ja kel "vastu ootusi ei õnnestu", vaid kes teab, mida teeb), on realistlik ja "nagu päris" ka teda ümbritsev keskkond. Ma ei tea, kas kirjanik mõne tehnilise-teadusliku detaili vast märkamata jättis, aga  mina ei tuvastanud midagi. Plahvatused ei tekita vaakumis heli, nõrk gravitatsioon lubab rahulikult üle diivanite karata ja mitmesajakiloseid kandameid tassida, ilma hapnikuta on raske keevitusaparaadis süüdet tekitada - nauding on lugeda nii, et ma usun.
Ja kuna ma usun, usun ka, et Keeniast sai kuupealse linna alusriik, et majandusloogika klapib, et see kõik on võimalik.
Ainus, mis tekitas mus ebamugava "nii ikka ei peaks"-tunde, oli, et paari tuhande elanikuga linnakeses ei tunta pea kõiki kohalikke nägupidi ja sissesõitnud on idetifitseeritavad juba selle kaudu, et neid pole kunagi nähtud. Ent see on nii pisike asi, et autor saab andeks.
Ta ilmselt ei ole kunagi väikelinnas elanud, ei tea, kuidas see käib.

Ja muidu on PÕNEV. Üks jama viib teiseni, järest suurem skaala, järest suuremad summad - ja Jazz, too minategelane, üritab seda kõike ära hallata, pihus hoida, kuidagi ära kasutada. Ka tema enda motiivid saavad tasapisi selgemaks, miks ta teeb, nagu teeb - puhas rõõm.
Selle raamatu lugemine tegi mu päevad helgemaks.
Soovitan.

Padjaklubi
BAAS
Päevaleht
Reaktor

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar